Lõpuks hakkas aga alfal beetast kahju ja ta ketras valmis hea hulga värskelt pressitud ananassimahlaga piña colada’sid.

Kohe saabub aga järgmine külaline – hiina päritolu ameeriklane Mel, kes räägib muu hulgas nii eesti, vene kui ka poola keelt.

Jooksen aeda värske melissi järele, mikserdan selle kokku jää, külmutatud vaarikate ja eelmisel suvel Kaika Laine retsepti järgi tehtud maasikaviinaga. Tervitusjook valmib just hetkel, mil Meli takso ette sõidab. Õnneks Melile maitseb ja selle üle on ainult hea meel, sest teda, endist Manhattani gurmeerestorani pidajat, on ehk raskem kulinaarselt rõõmustada kui leplikku luuletajat.

T: Lõunakohvi kõrvale möllan veidi oma uues lemmikus Twitteris. Kuna see on rangelt avalik, pole seal personaalset ballasti, infovoog on täpsem ja kvaliteetsem kui Facebookis.

Üks mu lemmikkirjanikke Simon Sebag Montefiore tweed’ib, et on leidnud sõna, mis iseloomustab tema vajadust tungida tumedasse turbulentsi, sellistesse süngetesse teemadesse nagu Stalin ja Jeruusalemm – see on Schattenseite, varjupool. Just, öö on alati müstilisem kui päev ja loob seetõttu põnevamaid lugusid.

Nõustan Skype’is oma filmi treileritegijat. Iga pisike parandus võtab terve päeva aega, ent on vähemalt üks asi, mida filmitegemine õpetab – kannatlikkus –, ja ühel päeval saab ehk seegi film lõplikult valmis.

Pärastlõunal teen väikse ujumistrenni. Ainult Eestis saab sellist luksust, et oled terves basseinis üksi.

Õhtul piinan Meli oma kahe poolelioleva stsenaariumi testlugemisega.

K: Lasen silmadega üle E. L. Jamesi „50 Shades of Grey”, mis on hetkel üks müüdavamaid raamatuid maailmas. See on ilma igasuguse stiilita fantaasia tudengineiu suhtest 27-aastase nägusa miljardäriga, kelle ainus puudus on see, et ta on sadist. Paraku on see aga täiesti ohutu ja pealiskaudsena mõjuv n-ö koduperenaise-sadism... Samas, mida ma ahastan. Sedalaadi raamatud on suunatud massile, kes vanasti oli kirjaoskamatu, ja on kaudselt seda ka praegu.

Õhtust sööme Ammendes – toit on suurepärane, aga muusika veidralt vali ja popp. Mel räägib õuduslugusid Riia restoranidest, kus audioterrori tõttu enam ollagi ei saa.

Küll mulle meeldib see neitsilik m

N: Loen Cannes’i arvustusi oma lemmikkriitik Peter Bradshaw (The Guardian) sulest. Haneke, Audiard ja Loznitsa tunduvad neile omaselt hüpnootilise pingega laetud – üllatavalt palju näib aga selle aasta filmivalikutes olevat Hollywoodi ja pretensioonikust.

Märkan intervjuud prantsuse filosoofi Alan Badiouga. Artikli esimene osa on võluv: Badiou räägib, kuidas pelgalt seksuaalsuhe on nartsissistlik ega lahenda armastuse probleemi. Artikli teises pooles kiidab vanahärra aga Maod ja kultuurirevolutsiooni kui „inspireerivat üritust”.

Joome puudevilus šampanjat ja kirume šampanja-sotsialiste.

R: Saadan Meli bussi peale ja õpin uue sõna NEET – not in education, employment or training – see on termin 16–24-aastase noore kohta, kes ei õpi, tööta ega harjuta midagi. Inglismaal on selliseid iga kuues...

On võrratu päikseline hommik, rüüpan rahu. See on vaikus enne järgmist isiklikku stressitormi.