Ma peaks olema idee järgi viisteist aastat vanem, et seda raamatut arvustada. Aga ega seal väga vahet pole, millal täpselt punkima hakata, põhjus on põhimõtteliselt sama – ühiskond teeb endale oraalseksi, kuid sina ei taha end kaasa painutada.

Sest tegelikult on „Punk ei ole surnud” lihtsalt üks nobeda minekuga lobedalt loetav noorsoojutustus. Lihtsalt aeg ja koht, kus tegelased seiklevad, on selline, mis eeldab mõningaid eelteadmisi või pigem viib (nooremad) lugejad rännakule 80-ndate kadunud maailma.

Igatahes ajab lugemine kannatamatult nohisema nagu Hollywoodi kassafilm. Küsimus pole niivõrd selles, mis juhtub, vaid mis järjekorras ja kuidas juhtub. Sest juhtub põhimõtteliselt seesama, mis teatud eluaastatel ikka.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid