Priit Võigemast: Ma ei tea, keda saab usaldada
■„Suure õgimise” tegelased maiustavad ennast surnuks. Mil määral sa ise sellise tegelasega suhestud? Oled sa eraelus ise gurmaan, kes peeni roogi valmistab ja neid mõnuga sööb?
Võib küll öelda, et olen gurmaan. Selline tagurpidi gurmaan. Liigne peenutsemine mulle ei sobi. Naudin lihtsaid, selgeid ja puhtaid maitseid.
Söömisest ei tohi kaduda nauding, et see ei muutuks tuimaks õgimiseks. Lavastuski ei räägi ainult söömisest, vaid ka paljust muust. Kirest, naudingust, hirmust, mõttest ja mõttetusest. Söömine on ainult vahend või vorm loo jutustamiseks.
■Kuidas sa tundsid end moodsas teatris NO99, mida vastandatakse vahel traditsioonilisema ja realistliku laadiga Linnateatrile?
Kes tahab, see vastandab. Minu jaoks on need üksteist täiendavad võimalused. Ma olen väga õnnelik, et saan seal mängida.
Kui läksin pärast „Suurt õgimist” uuesti mängima Oskarit lavastuses „Ma armastasin sakslast”, kus on teised reeglid, hoopis teine teatrikeel, siis tajusin väga selgelt, kui kasulik on aeg-ajalt piire kombata. Pilt läheb selgemaks. Ja üks teatrilaad ei ole õigem kui teine. Lugu on võimalik jutustada sajal erineval moel. Võib kasutada läbivat lineaarset narratiivi, teemat võib edasi kanda seisund või visuaalne pilt, ruum või rituaalne tegevus. Lavastus võib olla ka kui luuletus.
■Kui raske oli minna uute partneritega koostööd tegema?
Võimalus kohtuda laval uute inimestega sütitab mind. Uued partnerid sunnivad end kokku võtma ja latti kõrgemale seadma.
■Su koduteatri Linnateatri direktor Raivo Põldmaa on kurtnud, et teater on siiamaani halvatud, sest majaehitus jäi katki.
Oli hetkeline peataolek, tekkis küsimus, mis saab edasi. Juhtkonna jaoks oli löök ilmselt valusam kui näitlejatele. Suur hulk tööd ja pingutusi varises kolinal kokku... Aga elu läheb edasi. Mõõnale järgneb alati tõus.
Loomingulised kriisid ja madalseisud on loomulik nähtus. Kitsastes oludes peab leidlik olema. Teatri vaimne tervis ei sõltu kinnisvarast. Peale raha motiveerib näitlejaid ja lavastajaid veel miski muu. Kui seda muud ei ole, siis ei saa seda ka suure raha eest.
■Teatris ei paista tänane päev parem ja rikkam. Hinnad kerkivad, aga raha suurt juurde ei tule. Kuidas see teatrile mõjub?
Suur osa näitlejaid tegeleb peale teatritöö palju muuga.
■Kas näitleja leib tuleb raskelt lauale?
Aga kellel ta kergelt tuleb? Figaro siin, Figaro seal. Pere jaoks jääb armetult vähe aega. Aga ega ma ei nurise. Kes teeb palju, see jõuab palju.
■Mis tunde tekitab see, et paljud ühiskonnaalad siplevad rahapuuduses, aga parteipoliitikasse voolab raha nii heldelt, et muist on vaja althõlma parteikassadesse sokutada?
Mulle ei meeldi võtta sõna teemadel, millest ma halligi ei tea. Jah, ma loen uudiseid, aga ikkagi on selline tunne, et valede ja vassimise pundar on nii üüratu, et probleemi tegelik olemus hägustub. Ma olen loomult leplik ja eeldan inimestelt ja partneritelt ausust. Teatris ei saagi teisiti. Ma ei oota esimese asjana, et mind tahetakse lolliks teha. Poliitikas kehtivad teised reeglid. Kuigi olen näitleja ja esitan õhtust õhtusse lavalt kellegi teise mõtteid ja tundeid, valetada ma ei oska. Mind on õpetatud mõistma, kaasa tundma ja usaldama. Teater püsib usaldusel. Väljaspool teatrit, selles olukorras, mis praegu on tekkinud – ma ei tea enam, keda usaldada. Mitte kedagi. Kuidas see usaldus taastada? Ma ei tea. Ja kas see üldse kedagi huvitab, et üks näitleja oma riigi ja valitsejate usaldusväärsuses kahtlema lööb?
■Heal näitlejal on reputatsioon, mis tekitab parteides isu. Kas parteid ei ole liikmeks kosinud?
Mind on valimisliitu kutsutud. Pole läinud.
■Kui tundmatud mehed kutsusid mängima filmi „Vasaku jala reede”, siis mis kallutas selle riskantse projektiga kaasa minema?
Ma polnud ammu üheski filmis mänginud. Viimati oli „Täna öösel me ei maga”. Pärast seda oli kisendav vaikus, filmitegijate huvi minu kui näitleja vastu muutus olematuks. Hakkasin sellega juba leppima. Igal filmilavastajal on küllaltki kindel näitlejate seltskond. See on seesama usaldus, millest enne juttu oli. Kui see pakkumine tuli, siis ma kaua ei mõelnud.
■Näitekirjanikule on arenguks tähtis näha oma teoseid laval. Kui palju sa mõtlesid sellele, lavastades Paavo Piigi „Keti lõppu”?
Otseselt ma sellele ei mõelnud. Mul oli hea meel, et Paavo oli meiega pundis. Ta sai kogemuse, mis tema tekstiga tehakse. Võimaluse võrrelda, mis tema oli mõelnud ja mis tegelikult välja tuleb.
See oli huvitav protsess. Kui ma näitemängu lugesin, siis oli mul hoopis teistsugune mõte ja visioon kui see, mis välja tuli. Lavastajal peab olema oma visioon. Aga jäik hoiak võib hakata pidurdama. Lavastus võib ju võtta töö käigus uue ja huvitavama suuna.
■Laulad „Suures õgimises” David Bowie laulu „Space Oddity”. Kas oled ta suur austaja?
Ma ei ole eriline Bowie fänn. Oli üks proov, kus me arutasime minu mängitud tegelase lugu, et mis teda närib. Ja siis korraga kerkis see lugu esile. Kõik klappis. Isegi liiga hästi. Teema, sõnad, kõik. Kuulsin seda laulu esimest korda kuuendas või seitsmendas klassis inglise keele tunnis. Pidime selle pähe õppima ja õpetajale ette laulma. Et see lugu nüüd välja kargas, on minu jaoks märgilise tähendusega.
■Provotseerin: mis juhtuks, kui paari või viie aasta pärast tuleks su juurde Elmo Nüganen ja ütleks, et ta ei taha enam teatri kunstiline juht olla? Talle aitab. Ja pakuks sulle vangerdust. Tema mängib ja lavastab, sina paned teatri repertuaari kokku.
Mul ei ole mingeid illusioone, mul puuduvad isikuomadused, mis on teatri kunstilisele juhile vajalikud. Kunstiline juht peab valima üksinduse. See hirmutab.
■Aga lavastajal on ka võim.
Lavastaja on ka oma töös üksildane. Kui kohtun lavastajatega, kes on n-ö pärislavastajad, siis saan aru, kui egoistlik ja hullumeelne on minu soov ise lavastada. Tihti tabab mind mõte, et miks ma ei võiks olla lihtsalt näitleja. Kust tuleb see pettekujutlus, et ma suudan inimesi sütitada ja lavastust luues enda järel juhtida?
■Mis siis paneb lavastama?
See tunne, mis tekib, kui lugu, mida teed, haarab ise ohjad, võtab juhtimise üle. Kõik on olemas, et sünniks universum, ole ainult mees ja vii asi lõpuni. See on võimas tunne. Usun, et luuletajad või heliloojad võivad kogeda midagi sarnast. Seda võib nimetada inspiratsioonihetkeks, kuigi seda sõna kasutatakse liiga kergekäeliselt. 1
