Eeskujud Eestile: saatekirjata eriarstile pääs ja kohustus välismaal töötada

Health Consumer Powerhouse’i reastuses troonib Euroopa tervishoiu edetabelit ikka Holland. Eesti pakub jätkuvalt parimat kvaliteeti kulutuste kohta. Perearstide „väravavahi” funktsioon hoiab uuringu hinnangul ravijärjekordi pikana.

Rikkad Euroopa riigid pakuvad ikka ja jätkuvalt parima kvaliteediga tervishoiuteenust, selgub üleeuroopalisest 34 riigi võrdlusest. Rootsis baseeruv tervishoiu-uuringuid koostava Health Consumer Powerhouse’i tulemused pole just üllatavad, küll aga tekitavad nende soovitused ja head näited mõningaid küsimusi.

Eesti üldarvestuses 18. kohale jätnud uuringu üheks oluliseks mõtteks on see, et isegi parima tulemuse saanud Hollandi ja mitmete juhtivate riikide ravijärjekorrad on tihtipeale liiga pikad – fakt, mida uuringu koostajad panevad selle süüks, et perearstidel on liiga suur „väravavahi” roll.

See tähendab seda, et enne eriarsti juurde pääsemist peab patsient enamikul juhtudel saama selle jaoks perearsti käest saatekirja. Mida vähem on erandeid, seda parema ülevaate saavat perearst patsiendi tervisest ja sellest, kas tal on tõepoolest vastavat eriarsti vaja. Samuti hoidvat see ära eriarstide ülekoormuse, mis omakorda vähendab tervishoiukulusid.

Powerhouse’i uuring aga lükkab need väited ümber. „Väravavahi” roll tähendab ootamist. Vastupidi üldlevinud arvamusele ei tekita otse eriarsti juurde pöördumise võimalus ülekoormuse probleemi. On näha, et ravijärjekorrad ja ooteajad eriarsti juurde on olemas nendes tervishoiusüsteemides, kus on vaja esmatasandiarsti soovitust,” seisab ühes järelduses.

Samuti kordab uuring Euroopa parimaks tunnistatud Hollandit kirjeldades, et nende riigi ainus kehv punkt on ravijärjekorrad ja ooteajad. Uuringu autorite hinnangul pole Hollandi tervishoiuministri väitele, justkui hoiaks see raha kokku, mingisugust tõendusmaterjali.

Eestil teine arusaam

Ka Eesti tervishoiusüsteem on tegelikult üles ehitatud perearstide mõttele, mis tähendab, et nemad annavad enamasti saatekirja eriarsti juurde. Küsimus tekib, kas on põhimõtteliselt võimalik või mõttekas hakata üldse kaaluma perearsti saatekirjast loobumist, mis ei tähenda muidugi perearstisüsteemist loobumist.

Samal ajal tähtsustab näiteks eelmisel nädalal riigikogusse saadetud ravikindlustuse seaduse muudatus just meie perearstisüsteemi „väravavahi” rolli. Ja seda rolli soovitakse lausa suurendada.

Sotsiaalministeeriumi terviseinfo ja analüüsi osakonna juhataja Liis Rooväli on uuringu suhtes üsna kriitiline, sest seal antud soovitusel puuduvad konkreetsed viited. „Antud uuringus küsiti vaid, kas pääseb eriarstile ilma perearsti suunamiseta ja kas see on kõigil erialadel nii, samuti kajastati üksikute uuringute ja raviprotseduuride järjekordi, aga ei küsitud üldisi eriarstiabi järjekordi,” ütles ta. „Seega antud uuringus sellist probleemi otse ei analüüsitud.”

Samuti toob ta esile, et uuringu otse spetsialistile pääsemise indikaator on läbi aastate olnud selles uuringus üks rohkem diskuteeritud näitaja üldse ja viidatakse kahele varasemale uuringule, kus räägitakse ikkagi kulude kasvamisest ilma „väravavahi” rollita maades. Ning siin on ka vastuolu, sest ka tänavuses uuringus on paremaid tulemusi saavutanud riikides perearstidel vastav roll kasutusel.

„Soovime Eestis hoida tervisesüsteemi efektiivsena, et iga inimene saaks võimalikult kiiret abi õigel tasemel ja et eriarstile suunatakse need, kel seda tõesti vaja on,” selgitas ta. „See hoiaks kokku eriarsti ressurssi, sest täna nad tegelevad üsna sageli asjadega, millega perearst saaks ideaalselt hakkama.”

Perearstid: raha on oluline

Eesti perearstiseltsi juhatuse liige Anneli Talvik selgitas, et ka seltsi hinnangul on üheks oluliseks argumendiks perearstide kui „väravavahtide” puhul olnud süsteemi toimimise hind. „Oleme olnud sunnitud mõtlema perearstide osas riigimehelikult ja kõiksugused otsused on olnud mõjutatud ka rahast, et maksumaksjale oleks efektiivsem ja otstarbekam,” ütles ta.

Talvik tõi näite, kui inimesel on hakanud näiteks kuulmine kaduma ja seetõttu otsustab ta pöörduda kõrvaarsti juurde. Seal aga tuvastatakse kõrvas vaik ja kõrvaarsti ülesandeks on see lihtsalt ära puhastada. „On suur hinnavahe, kas seda protseduuri teeb kõrvaarst või pereõde,” selgitas ta.

Kuid küsimus jääb üles – kas meie patsiendid kasutaksid kurjasti ära vaba pääsemist eriarsti juurde. Seda, kas esmatasandi arstiabi olemasolu ja ilma saatekirjata eriarsti juurde pääsemine võiks üksteisest sõltumatult olemas olla, oleneb eelkõige ikkagi iga inimese enda kogemusest – mida parem on olnud tema kogemus perearstiga, seda vähem hakkab ta ebaoluliste teemade pärast eriarsti tüütama.

UuringEesti on Euroopa keskmik

Parima tervishoiu­süsteemiga riigid Euroopas (1000 punktist skoor)

1. Holland 872v
2. Taani 822
3. Island 799
4. Luksemburg 791
5. Belgia 783
----
18. Eesti 653

Efektiivseimad (kulu patsiendi kohta)

1. Eesti
2. Albaania
3. Tšehhi
4. Horvaatia
5. HollandIslandi hea näide arstide lahkumisestPowerhouse’i uuring tõstab esile teistsuguse vaate arstide lahkumisele välismaale Euroopa kolmanda tulemuse saanud Islandilt. „Noored Islandi arstid veedavad enamasti 8–10 aastat pärast kooli lõpetamist välismaal töötades ja siis tulevad tagasi,” kirjeldab uuring. „Mitte ainult ei õpi nad palju juurde, nad saavad sealt häid kontakte keeruliste juhtumite jaoks.” See aga tähendab, et Islandi doktoritel on lihtne oma patsienti kiiresti saata mõne teise riigi haiglasse, kus tal vana tuttav ees on.

Kui siiani on Eesti arstide äraminekust pigem räägitud kui suurest murest meie tervishoiule, siis ehk on siingi huvitav idee – rahvusvahelist võrgustikku, mille kaudu saaks arst oma residentuuri kusagil võõras riigis veeta, toetab ka kampaania „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku” projektijuht Helen Lempu.

Paljud tahavad tagasi

„Kahjuks on praegu väga vähe partnerülikoole, kuhu minna õppima või praktikale. Pigem on see tudengi või arsti enda agarus ja usinus, mis talle koha annab kusagil mujal maailmas,” selgitas ta. „Kui teha korralik koostööülikoolide või koostööhaiglate võrgustik, teeks välismaal oma residentuuri neljast aastast kaks või viiest aastast kaks, siis noor inimene ei jääks Eestisse kinni.”

Tema mõtteid toetab ka lähiajal avaldatav meditsiinitudengite uuring, kus 400 küsitletud arsti- ja õetudengist 61% oleks huvitatud välismaal töötamisest kuni viis aastat. 25,8% oli valmis üldse Eestist lahkuma ja välismaale tööle jääma.

„Minu arvates on see positiivne, et nii paljud läheks selle mõttega, et neil on plaanis tagasi tulla,” rääkis Lempu. „Kõik Eesti tipparstid on kogunud mingi aja teadmisi ja kogemusi mujalt maailmast. Nad teevad ka praegu koostööd muu maailmaga. See on ka selline valdkond, kus ei saa nii väikeses riigis päris üksinda asju teha.” 1 Lauri Tankler