Pedagoogid: vanemad õigustavad oma laste vägivaldset ja isekat käitumist
„Võmm kuklasse tekitab lumepalliefekti. Kahjuks pole vanemad väga sallivad ei enda ega võõraste laste suhtes,” ütles kasvatuspedagoog Marika Veisson. Samas leiavad vanemad oma lastele üha rohkem õigustusi, mis võib viia lausa selleni, et oma lapse kaitseks lööb vanem teist last, nendivad koolijuhid. Laps aga kasvab eeskujude najal.
Eesti Päevaleht kirjutas eile, kuidas erubrigaadikindral Urmas Roosimägi sekkus oma ja võõra lapse konflikti ning lõi teist poissi kaks korda lahtise käega. Roosimägi sai karistuseks 110 tundi üldkasulikku tööd. Loo tagasiside oli aga üllatav: mitusada kommenteerijat leidis, et „ülbikute võsukeste vastu ainult toore jõuga saabki”, füüsilise karistuse põhjenduseks toodi, et „kümne aasta pärast on sellised kasvatamatud tegelased kurjategijad”.
„Eesti ühiskonnas oli kunagi lubatud lapse füüsiline karistamine ja mingi rudiment sellest on veel alles,” möönis Veisson. Vanema vägivaldne käitumine lapse suhtes näitab tema hinnangul ka seda, et vanem võib olla agressiivsem suhetes täiskasvanutega. „Täiskasvanu on lapsele eeskuju – kui tema on vägivaldne, siis lapsed leiavad, et see on normaalne, ja matkivad seda juba väikesest peale,” lisas Veisson.
Teisalt taunivad kasvatusteadlased ka seda, kui vanem lapse probleemi ise lahendama tõttab, olgu see vägivaldselt või mitte. „Laps võib hakata lootma, et vanem tulebki ja korraldab asja iga kord ära. Signaal on igal juhul halb,” rääkis kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Kõik lapse nimel
Kuigi Kuurme hinnangul kasutavad lapsevanemad just oma laste puhul küll vähem vägivalda kui aastakümned tagasi, ollakse lapse kaitsmiseks siiski kõigeks valmis. „Lapsed on tänapäeval rohkem väärt, sest neid on vähem. See viibki selleni, et vanemad on oma lapse eest valmis ükskõik mida tegema,” ütles Kuurme.
Ta nentis, et kuna vanematel pole tihti aega lapsega tegelemiseks, leevendavad nad süütunnet sellega, et leiavad lapse tegemistes vaid positiivset. „Tihti tähendabki see seda, et probleemid lahendatakse kiirelt, aga väga pinnapealselt. Selleks, et saaks need lahendatud,” märkis Kuurme.
Tallinna Liivamäe lasteaia direktori Imbi Pajula sõnul õigustavad vanemad sageli ka sellist käitumist, mis on ebaviisakas, vägivaldne ja isekas. „Oma lapse ebaviisakale ja vägivaldsele käitumisele püütakse leida põhjus, kuid teiste laste samaväärset käitumist taunitakse ägedalt, pöördutakse kas õpetaja või direktori poole,” kirjeldas Pajula. Näiteid kasvatusest lisandub iga aastaga, kus lapsele on sisuliselt kõik lubatud, mis toob koolidesse juurde keerulisi olukordi.
„Mulle tundub tihti, et laps räägib kodus oma versiooni tekkinud olukorrast ja vanemal on sellest asjast poolik info ning püütakse teha ühepoolset järeldust,” ütles Liivalaia gümnaasiumi direktor Veiko Rohunurm. See võib aga anda lapsele olukorrast vale arusaama, justkui ta polekski millegagi hakkama saanud, tekitades omakorda karistamatuse tunde. „Järgmine väärtegu sünnib väiksema piinlikkuse tundega,” nentis Rohunurm.
Lüüa ei tohi
Taolisi juhtumeid, kus vanem on lapse kasvatamiseks käed käiku lasknud, on ette tulnud ka lasteaias, ütles Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Ly Kallas.
„Selliseid juhtumeid tuleb ette, kuid mitte massiliselt. Enamik vanemaid lahendavad sarnaseid juhtumeid kooli kaasates ning kui see ei too tulemust, siis politseisse pöördudes,” sõnas Kallas. Ta ütles, et kuigi vanema ülesanne on oma last kaitsta ja vajadusel aidata ka probleemseid situatsioone lahendada, on politsei seisukoht konkreetne: ükskõik, kas enda või võõrast last lüüa ei tohi.
Samas on siiski ette tulnud juhtumeid, kus last on löödud lahtise käe või rusikaga, juustest sikutatud või kõrvadest tiritud. Samuti on politseil tulnud tegeleda juhtumiga, kus lähisugulane on pannud probleemseks nimetatud poisi auto pagasiruumi ja metsa sõidutanud, kus teda seejärel „kasvatas”.
Oma lapsega vägivaldselt käitunud lapsevanemad on Kallase sõnul oma valest käitumisest tihti aru saanud. Sel juhul pole vanem last enam löönud. „Samas tundub, et mõni on juhtunust saanud vaid indu ja hoogu juurde, väites, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja teab ise, mis on õige, mis vale, ja annab selle teadmise edasi ka oma lastele,” möönis Kallas.
Kui vanem oma last aga pidevalt õigustab, võib lapsele tulevikus halvasti mõjuda. Kallas ütles, et on vanemaid, kes ei tea ise asjast midagi, ent lapsel rääkida ei lase. „Pahatihti just sellised vanemad on need, kes õigustavad täielikult vaid oma last ja teevad selgeks, et kõik teised on halvad ega oska lapsi kasvatada. Minu aastatepikkune kogemus on näidanud, et tihti just selliste vanemate lapsed harjuvad pidevalt pugema oma vanemate varju ja kui ühel päeval sealt varjust välja tullakse, siis satutakse tihti ise süütegude toimepanijateks ja oodatakse endiselt, et vanem seisab nende eest kui lõvi,” rääkis Kallas ja lisas, et on ka vanemaid, kes olukorra selginedes mõistavad, et süü on mitmepoolne.
Konflikt lahendatakse rääkides
Juhul kui laps on sattunud konflikti teise lapsega, tuleks probleem lahendada suuliselt. Kasvatuspedagoog Marika Veisson ütles, et lapsevanem peaks esiteks kutsuma oma lapse korrale ning siis mõlema osapoolega selgitama, miks konflikt tekkis. „On hea, kui kohal on mõlemad lapsevanemad ja ka õpetajad. Igatahes võmm kuklasse ei aita,” nentis Veisson.
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme lisas, et selgeks tuleks teha ka situatsiooni taust ning selgitada välja, kas laps on pidevalt kiusu ohver. „Mul tuleb meelde üks juhtum, kus tüdrukut kiusati ja tema isa läks kooli ning ähvardas kiusajaid,” tõi Kuurme näite. Kiusamine küll lõppes, ent Kuurme hinnangul tuleks ähvarduse asemel siiski saada osapooltega kokku ning lugu lahti rääkida.
Kui rääkimisest siiski ei piisa ja ka koolist pole palju abi, soovitab Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Ly Kallas võtta ühendust elukoha või koolipiirkonna noorsoopolitseinikuga ja juhtum ära rääkida. „Nemad oskavad nõu anda, mida ja kuidas edasi. Neil on õigus juhtumi asjaolude selgitamiseks, kutsuda vestlusele tunnistajaid ja korrarikkujaid ning välja selgitada, mis toimus,” märkis Kallas. Ta lisas, et vanem saabki omalt poolt juhtunut täpsustada, koguda võimalikult palju andmeid sündmust pealt näinud lastelt, vigastuste korral fikseerida traumapunktis lapsele tekitatud vigastused ning pöörduda nõu ja abi saamiseks politseisse.
KOMMENTAAR
Lasteaia direktor: lapsevanemad kipuvad õpetaja soovitusi eirama
Silvia Ohlo
Tallinna 9. lasteaia direktor
Mis see põhjus ka ei oleks, on täiesti lubamatu, et täiskasvanud inimene – veel hullem, meesterahvas, veel hullem, sõjaväelane, mis sellest, et erus brigaadikindral – ründab füüsiliselt last, lööb last. Et ta ei oska leida muud teed oma rahulolematuse väljendamiseks, kui laps sai hakkama halva teoga.
Õpetajate arvates on oma lapse halva käitumise õigustamine suurenenud, õpetajate arvamusi ja soovitusi kiputakse ignoreerima, püütakse neid lausa õpetada, toetudes oma nõuannetes paarile õpinguaastale ülikoolis, mõnele läbitud kursusele või loetud raamatule ning sealt saadud teadmisigi kasutatakse ilmselt valikuliselt.
Lapsed muidugi mõistavad väga hästi, kui lapsevanem nende halba käitumist õigustab ja õpetajasse üleolevalt suhtub, ning saavad sellest ainult hoogu juurde. Näiteks ütles üks laps, et ta ei palu oma teo pärast vabandust, sest siis ta oleks ju süüdi. Siit saab alguse oma süü eitamise praktika, mida tänapäeva noorte kurjategijate puhul väga sageli esineb. Sõidab purjuspäi inimesed surnuks, aga ei pea ennast oma teo eest vastutavaks, ei tunne, et oleks surma põhjustamises süüdi – tema meelest see lihtsalt juhtus temast olenemata.
Probleem on olemas, kuid vägivallaga endast nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt nõrgemate laste suhtes me seda probleemi ei lahenda. Peksmine alandab, põhjustab hirmu ja alandust ning hirm ei toeta lapse kasvamist väärikaks, enesest ja teistest lugupidavaks inimeseks.
On tõsi, et lapsevanemad püüavad lasteaias oma piire laiendada endale vajalikul määral, õigustades seda nüüdisaegse pedagoogilise terminiga ,,lapsest lähtuv lähenemine”, kuigi tegelikult soovitakse hoopis lapsevanemast lähtuvat lähenemist ja soovitu ei pruugi üldse lapse arengule kasuks tulla. Õpetajad peaksid julgema lapsevanemate põhjendamatule iseteadlikkusele oma teadmiste ja oskustega vastu astuda, sealjuures lapsevanemat maha tegemata.
