Jaanipäeva ajal on justkui lubatud koos toredasti juua (mis siis, et lapsed kõrval istuvad). Millegipärast on see tore ja legaalne ja vajalik. Meil kõigil on ka mälestused lapsepõlve jaanituledest. Kas seal oli midagi teistmoodi? Ei olnud. Tehti tuld ja mängiti muusikat ja tantsiti ja lapsed kügelesid ja vanamehed jõid. Mõned naised muidugi ka.

Hüpati üle tule ja vahel kukuti tulle, kakeldi, mindi purjuspäi ujuma ja tehti põõsastes sedasamust, kui õnnestus. Nii üht, teist kui ka kolmandat sedasamust. Ja vähemalt lapsed jäid igatsema, et millal jälle tuleb jaanipäev, kui vanad inimesed ennast lolliks teevad ja saab öö läbi üleval olla.

Kes aga madalasse vette hüpates lülisamba murdis, jäi niisama mõtisklema jaanipäeva ja kogu elu tähenduse üle.

Mis asi oli see Landeswehri sõda, see meenub harva ja vähestele. Võib-olla sellepärast, et sõna „võidupüha” tekitab tõrke. Kogu mu veninud lapsepõlve Nõukogude Eesti Vabariigis tekitas seesama „võidupüha” sõna tõrke. Tõrge pole kuhugi kadund, ehkki sõnal peaks olema justkui uus tähendus. Aga sisseharjunud tähendused ei taha sõnade tagant kaduda. Hakkaks näiteks „ema”, „isa”, „kokakoola”, „jumala” ja „sita” asemel kasutama homme teisi sõnu? Vahetame lihtsalt nende sõnade tähendused omavahel ära, at random, nagu kaarte kaardipakis segades? Kas tuleme toime vanadele sõnadele uute tähenduste omistamisega?

Elu kukub puruks

Ja ka ajalootundi meenutades paneb too sõda kukalt kratsima. Et läksime Lätti sakslastega kaklema? Ega kakelused väga ulatuslikud polnud. Igal õhtul löödi vaid paarkend matsi mättasse. Maailmasõdade mastaabis justkui tavaline külakaklus. Mis oleks juhtund, kui me seda sõda poleks pidanud? Sakslane oleks tulnud Eestisse. Ja ehk oleks sealt edasi läinud Peterburi ja teinud üks-null ära bolševistlikule Venemaale, nii nagu Antandi kamraadid soovisid. Meie oleksime ehk sitsinud Baltisaksamaal ja mitte Eesti Vabariigis. Aga seda ei tea täpselt. Sest justkui formeeruvaid Balti vabariike toetas sakslane ka.

Eks need ole ketserlikud mõtted. Aga vist on hea korra läbi mõelda. Muidu juhtub nii nagu minuga, kui üks austerlasest tuttav pidas mulle Tallinna Vabaduse väljakul väikse loengu, et mis asi see Vabadussõda Eesti jaoks tegelikult oli. Ja ma oskasin ainult vait olla. Ja olen loengu eest tänulik.

No Andres Söödi dokfilm „Jaanipäev” tuleb meelde. Palju küll ei tule. Vist olin seda vaadates nii täis, et film sellest, kuidas me kõik joome, suurt ikkagi meelde ei jäänud. Tuleb meelde luulerida: „… elu ja pudeleid kukub puruks…” Kelle oma tuu oligi? Ka ei mäleta. Olen mälu ära joonud. Eks ta vist Alliksaare „Välgud peeglis” ikkagi oli. Sest muud ma nagunii ei mäletaks.

Pööripäev kisub tihti pööraseks, aga ehk pole see mingi uuema aja patt. Pööraseks mindi paar korda aastas juba vanasti. Ka siis kisti elu küünte ja hammastega ribadeks ja tihti olid tükid taga. Meelde tuleb Tarkovski „Andrei Rubljovi” vanaaegne jaanipäevalugu. Hulguti alasti põõsaste vahel ja paarituti, kuidas juhtus. Nii oli ette nähtud. Kes seda kaasa teha ei taha, pistku võtmeke oma voorusevöö tabalukku ja tehku kriuks-kriuks ja istugu kodus teleri ees ja vahtigu jalgpalli. (Mina just nii kavatsengi teha.) Ainult et ka siis pole vaja hellitada end mõttega, et oled normaalsem kui beerserki täis pidulised metsas ja mere ääres? Jaaniööl teleri ees jalgpalli vahtida – oled sa ikka normaalne?

Aga – jõuluparalleeli juurde tagasi tulles, vist on ikkagi parem aur üheskoos välja lasta ja pigem muutuda pööraseks kui kapselduda muinasjuttu. Sülitada sisselöödud, verd tilkuvad hambad mättasse ja püüda järgmine päev kobida põllule vagude vahele. Las naabrimees lööb paar hammast välja, see on ikka tunduvalt parem tunne, kui et peaks teda lakas poomisnööri otsast maha lõikama ja siis, kurat võtaks, talle jõulujärgsel külmunud kalmistul hauda kaevama.

Mugav hullus

Aga ainus, mis mind tegelikult huvitab, on see, kas Kloogaranna külas tehakse sel aastal jaanituld mere ääres. Seal, kus ma lapsena alati käisin ja käis vahel ka mu võõrasvanaisa Edgar, kellega ma siis tule ääres suurt ei suhelnud (kuigi muidu saime hästi läbi, ta tegi priimat prae-saia), sest mitmed inimesed justkui võõrastasid teda.

Edgar oli mingisugune inspektor ja käis vahel Treppoja poodi inspekteerimas ja kord tahtis tõsta poest välja müüja pisikese tütre, kellel müüja lasi leti taga poemüüjat mängida. Tookord ütles müüja: „Te võite poest välja ajada koeri, aga mitte minu last!”

Ja teinekord kirjutas Edgar mulle kirjakese, et mulle (kuueaastasena) müüdaks pakk Belomorkanali, mida ta tõmbas, sest tal oli raske poodi minna. Kõik see tuleb meelde, kui saabub jaanipäev. Nostalgia, mis seal ikka.

Hea küll, Kloogaranna randa enam vald koristada ei jaksa. Las ta olla. Mulle meeldibki räämas ja looduslik rand, kuigi vette on sealt nats tüütu läbi adru kahlata. Ja väga hea, et meie küla pole veel üles ostetud ja kõik on nõukaaegse välimusega. Nii saan ma seal oma vana jopega muretult mööda Treppoja teed Treppoja poodi õlle järele vantsida.

Aga jah, see jaanituli. Ma tean küll, et ma ei lähe sinna nagunii, sest teatud põhjustel ei suuda ma juba mitu aastat oma kodukülas elada, aga pööripäeva ajal olen mõttes ikka seal Kloogaranna jaanitulel ja mingile teisele eriti ei kipu.

Igaüks läheb hulluks omamoodi ja mulle tundub, et ma olen leidnud suhteliselt mugava variandi.

Peeter Sauter, kirjanik

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid