Ave Tampere: Facebook tuleb selgeks õppida
Hiljutine skandaal haiglaõe ümber, kes postitas Face-
booki intensiivraviosakonnast pildi ja kirjeldas, kuidas ta kahekilosele lapsele esimest korda kanüüli pani, kergitab küsimusi sotsiaalmeedia ja seal avaldatava info kohta. Mis on kõlblik ja mis mitte?
Surmale määratud imiku kohta postitamise puhul on probleem eelkõige selles, et haiglaõde rikkus oma ametiga kaasnevat konfidentsiaalsuslepet. Tema kaitseks võiks öelda, et avaldatud pildilt ei olnud võimalik last tuvastada ja ka muud isiklikku infot ei avalikustatud, seega ei oleks võõrastel inimestel teada, kellega on täpselt tegu. Andmekaitse on aga vaid probleemi üks pool.
Kui palju antakse endale üldse aru, mida sotsiaalmeedia võrgustikku postitamine tähendab ja mis on selle tagajärjed? Hoolimata skeptikute meelestatusest, et Facebookis olev informatsioon ei ole rohkemat kui müra, edevus, flirtimine ja millegi müümine, ei saa eirata, et Facebooki kasutajate arv ligineb maailmas miljardile. Facebook on muutunud oluliseks suhtluskanaliks ning selle kadumist või tähtsuse vähenemist oodata oleks naiivne – pigem vastupidi.
Mille jaoks siis inimesed üldse Facebooki ja teisi sotsiaalmeedia kanaleid kasutavad? Lühidalt – suhtluseks. Suhtlus kannab erinevaid eesmärke: firmad kasutavad Facebooki turunduses ja reklaamiks, hoitakse sidet välismaal elavate lähedastega, leitakse vanu tuttavaid ja soojendatakse üles sõpruseid. Mõne jaoks on Facebook muutunud chat-funktsiooni täitjaks või hoitakse lihtsalt end kursis ümbritsevate inimeste tegemistega.
Kuid mida siiski tasub Facebooki postitada ja kes seda näevad? Kuigi Facebookis on sõprade nimekiri, keda ise valitakse, sõltub postituste nähtavus ka isiklikest privaatsusseadetest. Et Facebook just hiljuti väga palju oma kujundust ja ka turvalisuse seadeid muutis, on kasutajatele tegelik olukord segadusttekitav. Uute reeglite ja sätetega kaasas käimine ja nende mõistmine eeldaks kasutustingimuste dokumentide lugemist, kuid olgem ausad – kes neid ikka loeb?
Tagajärjed „päriselus”
Facebooki postitusi saab tegelikult filtreerida ja nähtavaks teha vaid teatud inimestele. Ehk oleks ka too haiglaõde pidanud pildi ja postituse avalikustama vaid oma lähedastele kolleegide ringkonnale? Sellised spekulatsioonid antud probleemile lahendust ei paku. Facebook ja muu sotsiaalmeedia on meie suhtlust muutnud, mistõttu peaksime oma „ütlusi” kohandama vastavalt sellele, milliseid tagajärgi teatud info avalikustamine tuua võib.
Internetis avaldatu jääb sinna püsivalt – hoolimata millegi kustutamisest või mahavõtmisest on võimalik infot taastada. Enamik sotsiaalmeediat kasutavaid inimesi ilmselt sellistele asjadele ei mõtle. Ja miks peakski – varem pole me pidanud millegi sellisega tegelema ja enamasti ei tekita postitused probleemi. Kuid on ju teada juhtumeid, kus töötaja teeskleb haigust, et mitte tööle minna ja postitab Facebooki selle kohta, kui suur pohmell tal on ning kaotab selle tagajärjel töö, sest unustas, et ka ülemus on Facebookis.
Facebook ja internet üldiselt muudavad avalikkuse ja privaatsuse tähendust. Kuna tegu on võrdlemisi uue nähtusega, mis on lühikese aja jooksul kogunud suure tähtsuse, siis ei ole ka välja jõudnud kujuneda üksmeelset arvamust, kuidas tegelikult sellistes kanalites käituma peaks ja missugust infot on aktsepteeritav avaldada. Isiklikult tasandilt edasi minnes – kes kirjutab hapukapsaste valmissaamisest, kes lihtsalt jälgib teisi – on tegelikult oluline, et ka laiemas plaanis hakkaksid sotsiaalmeediat kasutavad inimesed endale oma käitumise kohta rohkem aru andma. See kehtib nii privaatse info (näiteks elukoha avalikustamise) kui ka lihtsalt ühiskonnas aktsepteeritud käitumismallide kohta. Üldiselt võiks mõelda nii, et info, mida sa ei karjuks valju häälega rahvarohkel tänaval, võiks ka Facebooki seinale postitamata jääda.
Meediahariduse tähtsus
Nagu iga uue tehnoloogia kasutuselevõtuga, olgu selleks siis kas kodumasin või veebipõhine tehnoloogia, on alguses loomulik harjumise ja kasutama õppimise aeg. Sotsiaalmeediaga oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus seal toimunu toob tagajärgi „pärisellu”. See tähendab, et õppimis- ja harjumisaeg hakkab lõppema.
Võimalik, et peaksime hakkama rääkima meediaharidusest just interneti mõistes ning tuleks koputada ka inimeste südametunnistustele, et nad korralikult läbi mõtleks, mida ja kuhu nad postitavad. Sotsiaalmeedial on väga positiivseid külgi, ent kui valdavalt nähtavaks osaks jääb „infomüra” stiilis: „Ärkasin üles ja nüüd söön hommikust”või probleemse info avalikustamine, on Facebooki kasulikkuse nägemine raskendatud.
Infotehnoloogiliselt on meie võimalused tänapäeval peaaegu lõpmatud. Teisel pool maakera olevate inimestega igapäevane suhtlemine ei ole imenähtus, vaid norm. Tuleb meeles pidada elementaarseid käitumisreegleid. Muidugi on meil vabadus öelda, mida tahame, kus tahame ning kelle kohta tahame, ent peab arvestama, et ükski internetipõhine suhtluskanal ei ole täielikult privaatne ja meie öeldul on reaalsed tagajärjed.
Ave Tampere töötab 16. juulist Eesti Päevalehe digilehe toimetajana
