Me oleme Tallinnast ja me ei maksa teile kopikatki!
Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeli kolmas ja viimaseks jäänud komöödiafilmi alane koostöö „Siin me oleme” mõjub omas ajas mõnevõrra kentsakalt, sest selle valmimise ning algmaterjaliks olnud novellide kirjutamise vahele jäi vähemalt 12 aastat. Need aga ei olnud eesti rahva jaoks sugugi kasutult elatud aastad. Seepärast mõjuvad mitmed Smuulilt pärit kuuekümnendate jaoks tüüpilised intelligentide lömitamise stseenid nõukogude võimu ees filmis piinlikult. „Võim on meil praegu hea, aga lastelt nõuab nõnda palju! Muudkui õpi, õpi, õpi!” on üks selliseid mõtteid, mis on eriti alusetu, sest labidamees teenis nõukogude ajal arstist tunduvalt rohkem. Ka „Me oleme nõukogude inimesed, me maksame!” mõjub anakronismina kümnendil, kus eesti rahvas oli rukkilille rahvuslilleks ja suitsupääsukese rahvuslinnuks tunnistamise järel sisuliselt tagasi pöördunud oma autentsete rahvusvärvide juurde.
Samas nimetab Kohviveski end ka Pätsu-aegseks naiseks ja seda on igatahes kena kuulata. Ega see värvikas daam seosta end ühe või teise võimuga ju poliitilise tagamõtte pärast, ta valib lihtsalt sellise argumendi, mis antud situatsioonis mõjuvam tundub.
Säravad rollitäitmised
Ka olid muhulased novellidest filmi tegemise aja jooksul massimeedia ja muude globaalsete tegurite mõjul tunduvalt tsiviliseeritumaks muutunud, mistõttu nende siirus ja rikkumatu looduslapselikkus tunduvad filmis naeruväärsemad, kui üks realistlik komöödia eeldaks. Nii on ülimalt tõenäoline, et 1979. aasta abiellumisealised Muhu noored on tegelikult juba nii Tallinna kohvikutes kui loomaaias käinud. Samuti peaksid nad tundma abivahendeid, mis võimaldavad seksida ka rasedaks jäämata, ega pea laste saamise kohta fataalselt uskuma: „Küll nad tulevad, ega nad tulemata ei jää.”
Stsenaristidele Enn Vetemaale ja Sulev Nõmmikule tuleb siiski au anda, sest kuigi koos lapsega tuli ka veidi pesuvett kaasa võtta, on kogu kunstiväärtuslik ja omapärane Smuul filmis alles. Visuaalsest küljest on „Siin me oleme” vist kõige eredam eesti komöödia. Suured plaanid, detailid ja liikumised kaaluvad üles napi, kuid sealjuures Smuulile omaselt väga erinevatesse diskursustesse hargneva teksti.
Juurde on lisatud aga eelkõige säravad karakterrollide täitmised, sest näiteks John on „Suvitajates” üsna kahvatu kuju. Abel mõjub filmis juba veidi liiga haige ja väsinuna, eriti stseenis, kus ta aknaga eksinud Timmut ja Marti sõimavat abikaasat kuulab.
Kahtlemata on „Siin me oleme” aga Lia Laatsi suursaavutus ja vaat et elutöö. Laats oli Abeli partner ka filmides „Mehed ei nuta” ja „Noor pensionär”, kuid alles „Siin me oleme” päästab temas peitunud hullu ematiigri täielikult valla.
Ka Nõmmik ise teeb oma parima filmirolli. Pealegi on psühhiaater Aadu Kadakas Smuuliga võrreldes täiesti uus, aga väga huvitav tegelane. Muudest kardinaalsetest muudatustest tasub märkida, et „Muhu monoloogides” üritab hoopis Punapea Kohviveskit kingakontsaga lüüa.
Tugi maaidüllist
Lähtudes huumori analüüsi aspektist, võib öelda, et kõik kolm põhiliiki – situatsioonikoomika, sõnakoomika ning karakterikoomika – on filmis küllaldasel määral esindatud. Ükski aga ei kipu domineerima.
Põhiidee poolest on „Siin me oleme” ja „Mehed ei nuta” lähisugulased. Linnakeskkonna mandunud ja väärastunud inimene peab leidma tuge ja lohutust traditsioonilises maaidüllis, mida mõlemas linateoses kujutatakse Muhumaa kauni looduse kaudu.
Esimeses filmis avalduvad idülli elemendid eriti selgelt vasikate, lambatallede, kassipoegade, laste ja külgkorviga mootorratta kaudu, mis arutu linnamehe „sapaka” eest on sunnitud kadakapõõsasse sõitma. Aga ka sedakaudu, et talu perenaine keeldub palju tüli teinud suvitajatelt raha võtmast, sest sealkandis peetakse maailma parimaks asjaks hoopis siiakala. Nii pole imestada, et mõlema filmi pealkiri avaldub teise sisus uues pea peale pööratud funktsioonis. „Siin me juba olime,” ütleb pettunud Endel Pärn filmis „Mehed ei nuta”, kui unetud saarelt pääsemisteed otsivad. „Nuta, nuta, poja. Nutt on see kõikse parem asi maailmas. Iga õige mees peab ükskord oma sortsu nuttu ära nutma,” lohutab aga Aadu Kadakas filmis „Siin me oleme” Mart Kümmemeest.
ALLIKAS
Kus kohas me veel oleme?
Kuigi nii filmi tiitrid kui muud teabeallikad kinnitavad üksmeelselt, et „Siin me oleme” põhineb Juhan Smuuli Muhu monoloogil „Suvitajad”, pole see kaugeltki nii.
Kogu Liina, Timmu ja Mardi liin ja enamik nende teksti pärinevad monoloogist „Tuulevaikuse lugu”. Selle olulise vahega, et monoloogis peab hoopis Timmu Liinast suu puhtaks pühkima. Ka ekslik arvamus, et löömine muudab olemise kergemaks, pärineb sealt. Ehkki erinevalt filmist raamatus tegudeni ei jõuta.
Kuldse kuu mõtleb naine oma kallimale Nisu Villemile alias Wilhelm Weizenile selga monoloogis „Kuidas sündis laul „Hallipüksi hiidlasest””.
Kitsad rangid ajab oma abikaasale kaela ja teeb selle karakterist endale pooltallad Mare Tüürimees monoloogis „Mare Tüürimees ja tema abikaasa Konstantin”.
ÜHETEISTKÜMMNES FILM
Lavastaja: Sulev Nõmmik
Stsenaristid: Sulev Nõmmik, Enn Vetemaa
Operaatorid: Enn Putnik, Kaljo Jõekalda, Dorian Supin
Kunstnikud: Agu Püüman, Lembit Roosa
Helilooja: Ülo Vinter
Monteerija: Salme Jevdokimova
Osades:
Kohviveski – Lia Laats
John – Ervin Abel
Lõke – Renate Karhu (Karter)
Ärni – Karl Kalkun
Ärni naine – Eva Malmsten (Meil)
Liina – Kadri Jäätma
Aadu – Sulev Nõmmik
Mart – Väino Puura
Timmu – Lauri Nebel
Esilinastus 1.jaanuar 1979
