Vaestevaba Kangru

Ljudmila Ševeljova õhkab õnnest, kui vaatab oma lapselapsi Kangru küla mänguplatsil. Paradiis Tallinna külje all! Milline rahu, korrastatus, käitumiskultuur! Ljudmila rõhutab korduvalt: Kangru külas pole vaeseid, seegi parandab elu. Ka Kiili aleviku vahel mainitakse üht kasvu kantsi Kangru küla, aga teisiti: „Rikaste ja ilusate magala. Kiili vahele neil asja pole, elu käib Tallinnas.”

Ljudmila lapselapsed Maja ja Ilja on tõend Kiili kasvuraskustest, lasteaiakohtade nappusest. Lapsed ei mahu Eesti väidetavalt uhkeimasse lasteaeda ära. Kohaliku gümnaasiumi neljandad klassid hakkavad koolis käima kahes vahetuses. Kui rahvas ei peaks end Tallinna sisse kirjutama, et seal kooli- või lasteaiakohti saada, oleks inimesi tuhatkonna võrra rohkemgi, arvab lugeja valla raamatukogus.

„Kui kolisime siia, kasvas lugejate arv poole võrra,” rõõmustab koguhoidja Diina Keizars, kelle kartoteegis on 1000 lugejat. Tema hinnangul on uusasukad hoolikamad kui vanad olijad. Alati pikendavad arvuti kaudu tähtaegu. Ainuke, mida pakatavas vallas Diina sõnul pole, on söögikoht. Nii käivad uusasukad pealinnas kohvi või õllekest rüüpamas. Põlised kohalikud istuvad Kiili poe ees pingil ja rüüpavad ka, ajavad semudega juttu. Muud kohta ju pole. „Palju joodikuid,” väidab alevi argipäeva kohta pealinnast saabunud maasikamüüja.