Kindlasti on riigikogu tähtsus langenud võrreldes 1990. aastatega. Tollal oli ta väga suurel määral reformide ja oluliste seaduste vabrik. Lihtsalt aeg tingis selle. Tänapäeval on need väljakutsed mõnevõrra teistsugused. Samas näeme üle Euroopa parlamentide rolli vähenemist ja täitevvõimu tugevnemist seadusandliku võimu arvel. Selle põhjuseks on paljuski olnud ka Euroopa Liidu mõju – valitsused on Euroopaga seotud asjad suuresti enda kätte võtnud ning parlamendid, kus otsustamine on tihti aeglane ja napib ka ekspertiisi EL-iga seotud küsimustes, on suuresti kõrvale jäetud.

Ometi pole parlamentide võimu vähenemine asi, millega peaks leppima. Eestis on olnud diskussioon parlamendi rolli üle olematu. Kusagil neli-viis aastat tagasi üritati seda debatti tekitada, kui IRL-i poliitikud tulid välja üsna mõistliku parlamendireformi kavaga. Taheti suurendada parlamendi komisjonide rolli, tugevdada tugistruktuure, tuues sinna rohkem spetsialiste ja nõunikke, tugevdada järelevalvet valitsuse üle. Ülejäänud võimuparteid toona neid ettepanekuid ei kommenteerinudki. Debatt tapeti sellega, et Reformierakond pani ette vähendada parlamendiliikmete arvu 60-le, mis oli enam-vähem sama, mis vapside ettepanek 1930. aastatel. Selge, et pärast sellist avaldust ei saanudki diskussiooni mõistlikult jätkata.

Tõnis Saarts, politoloog (Tallinna ülikool)