1. Vähe mitterahalisi väärtusi

Endiselt kestev, suisa riiklik materiaalsete väärtuste ülehindamine. Jätkuv vaimsete ja kogukondlike väärtuste alaväärtustamine. Ju mäletate kampaaniat „Viime Eesti viie rikkama riigi hulka”. Sel polnud mingit seost Jakob Hurda 1870. aastal sõnastatud eesmärgiga vaimult suureks saada. Praeguseks hüüdlauseks kõlbab: „Patriotismiga panni ei määri!” See taust pigem soosib kodupaigast ja kodumaalt lahkumist.

2. Vähe kodust patriotismi

Raha, mitte aga vaimuvara kultus ka kodudes. Kindlasti on siin omajagu süüd praegusel keskealiste põlvkonnal, kes püüdis sovetiajal puudu jäänud kaupadega oma lapsed üle külvata. Edendas loomis- ja hoidmiskultuuri asemel tarbimismentaliteeti, kuni masu pisut kainestas. Aga kulla emad-isad, millal käisite oma lastega viimati kohalike monumentide juures nende tausta selgitamas?

3. Vähe vastuhakkajaid

Ajal, mil algas riiklik nelja piirkonna eelisarendamine teiste suretamise arvel, oli vähe valla- ja maavanemaid, kes oleksid julgelt ja kollektiivselt sellele vastu hakanud. Ka praegune mõneti küsitav ja kindlasti maapiirkondades elu hävitav gümnaasiumide reformimise kava pole leidnud kollektiivset, mõjusat vastuhakku.

4. Vähe suhtlemist

Valla- ja maakonnajuhid küll muretsevad rahva ja eriti noorte lahkumise pärast, aga nendeni sisuliselt ei jõua. Veebipõhine noor põlvkond ei pruugi vaimustuda südamesse minevatest murekõnedest ja vallalehe artiklitest. Kui palju on meil omavalitsusi, mille veebilehel või siis vähemasti Facebooki kontol käiks sisuline diskussioon piirkonna väärtuste ja puuduste üle? Keda vallajuhtidest pole praegu sotsiaalmeedias, seda pole paljude noorte jaoks olemaski.

5. Vähe ausat hinnangut

Ühelt poolt edendame hirmkallist ja väheefektiivset kampaaniat talentide kojutoomiseks. Samal ajal aga on välismaale läinud, oma juured Eestist lahti rebinud jäänud ausa, lahkumist otsesõnu tauniva hinnanguta. Seda pole teinud ei president ega ka kohalikud võimud. Eelkõige tuleb võõrsile läinuile senisest märksa jõulisemalt meelde tuletada oma kohustusi isamaa ees, eesti keele ja meelsuse hoidmist, eestluse edendamise vajadust laias ilmas.

6. Vähe poppi ja noortepärast

Nii koolide kodulooõpe, juurte kinnistamine kui ka kodupaiga uhkuse kasvatamine ei toimi enam üksnes eelmise ja üle-eelmise sajandi isamaakõnesid ning kohalike kirikuõpetajate nimesid pähe tuupides. Vaja on rohkem poppi ja noortepärast, kas või koduküla avalikke T-särgikampaaniaid ja valla räpivõistlusi.

7. Vähe peeglisse vaatamist

Tihti puudub väheneva elanikkonnaga piirkondades julgus peeglisse vaadata. Kuna statistikaamet ja rahvastikuregister näitavad elanike arvu üsnagi erinevalt, kasutatakse pigem neid andmeid, mille järgi on olukord vähem trööstitu. Kohalikud arengukonverentsid jäävad aga pigem suurettevõtjate tulutuks piirkonda meelitamiseks, mitte ei muutu kõnekateks rahvakoosolekuteks, kus kohalikku rahvastiku taandarengut ausalt ja igakülgselt lahataks.

8. Vähe ettevõtluskoolitust

Veel on vähe kanda kinnitanud põhimõte: kui töökohta pole, tuleb see enesele luua. Praktilist ettevõtluskoolitust vajavad rohkem just maapiirkondade abituriendid, aga ka inimesed, kes võivad põllumajanduse jätkuvale mehhaniseerimisele ja automatiseerimisele jalgu jääda.

9. Vähe uuringuid

Emotsioonide ja juurtetundega võib lahkujaid veenda, kuid märksa mõjukam oleks ette näidata konkreetsed uuringutulemused. Sellised, mis selgitaks kodupaigast, aga ka kodumaalt lahkumise riske, pelgalt materiaalsete väärtuste eelistamisega kaasnevaid sotsiaalseid, perekondlikke, rahvusidentiteedi probleeme. Et lahkuja teaks, millised on võimalikud võidud, millised aga kindlad kaotused.Elu võimalikkusest Eestis„Elu võimalikkusest Eestis” oli sari, kus külastasin paiku, mille rahvaarv on selle sajandi jooksul kõige enam kahanenud või kasvanud. Otsisin elu valu ja ilu, Eesti kestmise võimalusi.

••1. lugu: „Järvamaal söövad lehmad inimesi välja”, 7. juuli

••2. lugu: „Karedale alles jäänud elanikke toidab kilplaste nutikas vaim”, 11. juuli

••3. lugu: „Sitakoti Matsist, Kullamaa kuulsaimast mehest, võiks saada valla aukodanik”, 14. juuli

••4. lugu: „Kohtla-Järve varemetevälja keskel elavad suurimad patrioodid”, 18. juuli

••5. lugu: „Pakatav Kiili on õnnelik: kasvamisele sai pidur peale”, 21. juuli

••6. lugu: „Elu paari elanikuga külades: looduse ilu varjutab puudused”, 25. juuli

Tänasega saab sari otsa.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid