See on selge, et ülemaailmse energiakriisi, kütuse kallinemise, kliimasoojenemise taustal on ühissõidukite eelistamine linna tasemel märk edumeelsest ja säästvast mõtlemisest. Praktika näitab, et vajadus selle järele on olemas. Ka Eesti Päevaleht on kirjutanud autoomanikest, kes esialgu küll majanduslikel põhjustel eelistavad näiteks Nõmmelt kesklinna tööle tulla just bussiga.

Süsteemne lahendus eeldaks muu hulgas „Pargi ja reisi” süsteemi parandamist ja laiendamist, et lähivaldadest või kaugematest äärelinnadest tulijad saaksid auto jätta parklasse, et edasi liikuda bussi, trammi või elektrirongiga. Tekib ka küsimus, kui ajakohased ja linlaste trajektoore arvestavad on Tallinna bussiliinid? Kui puhtad – nii otseses kui ka õhusaaste mõttes – autobussid ise? Kuidas saavad ühissõidukeid kasutada kergliiklejad? Nüüd on Tallinna transpordiamet justkui valmis ehitanud ühe väga vajaliku hoone trepikoja, kuid millal ilmuvad seinad, uksed ja aknad, on veel lahtine. Liiatigi on linn pannud seisma eelmisel suvel esitletud Tallinna ühistranspordi arengukava aastateks 2011–2020, sest prioriteediks sai populistlik tasuta ühistransport. 

Juunis Tallinnas esinenud kõrge renomeega linnauurija Eric Britton vaatles kohalikku transpordisüsteemi ning pidi tõdema, et Tallinna rahavajadus on isegi väiksem kui vajadus hea juhtimise ja korraldamise järele. Inimesi paneks autost loobuma arusaam, et ühissõiduki või kombineeritud transpordiga on linnas liigelda mugavam, oli Brittoni sõnum.

Energiasäästlikkus ning inimeste eelistuste muutmine pole asi, mida saab lahendada nupuvõttega. Esimene küsimus linnajuhtidel ei peaks olema, kas ja kuhu teha bussirajad, vaid millist Tallinna tahame? Kuni vastuseid sellele küsimusele pole – ega pole õieti küsimustki –, on ka iga jämeda valge joonega märgitud bussirada üksnes poolikute ja tendentslike lahenduste graafiline väljendus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid