Linnas transpordiharjumuste muutmine on hädavajalik, ent õnnestumiseks vajalikuna plaanikohane, mastaapne, aegavõttev ja mitmeid linnaelu valdkondi läbiv töö. Mida saab ja tuleb palju paremini teha, kui oleme alates 10. juulist kohanud.

Täna imestavad BUS-radade läbimõtlematuse üle ka igapäevased bussisõitjad, sest eriguste ridade vahel laveerimine sarnaneb pigem Saaremaa rallil osalemisega. Järsud kiirendused ja pidurdused, äkiliste pööretega. Ralliautos kõik sõitjad istuvad, aga bussis tuleb osadel püsti seista, kiivreid peas ka pole. Ka bussijuhtide jaoks tuli kõik üleöö, nemad pole kindlasti süüdi. Mida siis tegelikult teha tuleks?

Kui eesmärgiks on vähem autosid

Autostumine on Tallinnas tõesti suur probleem. Tallinna linnakuju meenutab linnulennult vaadates liblikat – tiibadevaheline liikumine satub alatihti keskossa kokku. Viimase rahvaloenduse andmetel elab siinkandis pool Eestit, üsna hajali laiali, ja nende muutuste taga pole midagi muud kui omavalitsuste endi planeerimisotsused. Ühe käega pisut ühistransporti eelistades sunnitakse inimesi teise käega massiliselt autostuma.

Käib see nii, et omavalitsused on toonud uued elamuehitusmahud sinna, kus ühistransporti õieti polegi, lisaks lennutab inimesi sundliikuma kooli-, lasteaia- ja sportimiskohtade puudus ja mitte vähemtähtsana suurtelt kaubanduskeskustelt koplisuuruste autoparklate nõudmine.

Kui poeskäiku saab igaüks veel ise valida, siis korteri ostmisel on arendaja sageli sunnitud müüma “breznevi pakikese” koos autoparkimiskohaga – ja seda taas omavalitsuse enda nõude tõttu ilmtingimata ja kasvõi maa alla igale korterile üks-kaks parkimiskohta ehitada! Nii et kui perel pole senimaani autot olnudki, siis nüüd saab ta korteri osta ikkagi ainult koos parkimiskohaga – poliitika, mille üle teised Euroopa rohelised linnad sügavalt imestavad.

Kui Tallinna keskerakondlik linnavõim omandaks kogemusi ka mõnest muust linnast peale Moskva, siis märkaks ta võimalusi suunata linnaplaneeringutega elamuehitust ühistranpordivõrgu juurde ja piiraks parkimiskohtade väljaehitamist, eriti ajaloolistel linnaaladel.

Kui eesmärgiks on rohkem ühistranspordikasutajaid

Suvistest saunabussidest ja liinivõrgu sobimatusest on juba palju kirjutatud, lapsevanemana lisaks veel ühe aspekti. Eelmisel kooliaastal polnud veel tasuta ühistranspordist juttugi, ent tippaegadel olid bussid – trammid ikkagi nii rahvast täis, et muutusid pahatihti lastele ohtlikuks.

Mu enda lapsed näiteks jäid inimesi pungil sõidukis mõnikord nii kinni, et ei pääsenud õiges kohas välja, või suruti laps sulguvate uste vahele, millest tekkisid tervisekahjustused. Ühel korral pidime lausa traumapunktist tohterdust paluma.

Kui nüüd inimesi veelgi lisandub, aga busse-tramme, lisaks sügisele tavapärasele mahutõusule, enam mitte? Paradoksaalsel moel üha kitsamaks läheb just nendel inimestel, kes üha avaramatel BUS-radadel bussides-trammides sõidavad.

Keskkonnakaitse on tore asi, ent selle käigus ei tohi unustada liigikaaslaste, eriti noorisendite kaitsmist ja hoidmist. Hästi korraldatud, erainvesteeringuid kaasav ja pidevalt arendatav ühistransport meelitaks kindlasti inimesi autost loobuma ning mugavamalt liikuma ja hoiaks sealjuures ka lapsed ühes tükis tervetena. Inimesed ei osta tõepoolest autot seetõttu, et neil ei jätku raha bussipileti ostuks.

Imelikul kombel õigustasid linnaametnikud näiteks jus tänavuse suvel Salme kultuurikeskusele normatiividest enam autoparkimiskohti planeerides, et lasteringidesse tulevatki lapsed autoga tuua, sest nii olevat ohutum...

Kui eesmärgiks on rohelisem linn

Mitte ühelegi Tallinna BUS-rajale pole linn lubanud jalgrattureid, ehkki seadusandja on selle võimaluse eraldi välja toonud. Kalaranna just avalikustamisel olev linnaplaneering hävitab praktiliselt kõik sealkandis praegu olemasolevad jalutamisvõimalused, lubatud trammitee pikendusest pole kriipsugi – aga loomulikult rajatakse südalinna kõrvale mitmeid korruseid maa-aluseid autoparklaid.

Mida rohkem kodulähedasi lasteaia- ja koolikohti ning sportimisvõimalusi, seda vähem on sunnitud sõitu linnaosade vahel. Mida rohkem on liikumisvõimalusi jalakäijatele või kergliiklusele, seda väiksem on koormus ühistranspordile ja autodele lühemate maade läbimisel, ja seda isegi südatalvel. Mida rohkem seotakse uusarendused ühistranspordiga, seda vähem lisandub uusi autokasutajaid. Mida sujuvam on liiklusvoog, seda vähem eritub keskkonda saastavaid aineid ja müra.

Rohelist linna iseloomustavad ka jalgsi, jalgrattaga, ühistranspordiga või elektriautoga sõitvad linnajuhid. Ühistranspordirajad vajavad sujuvama liikluse huvides ka teisi põhjendatud kasutajaid, nii nagu see on järgi proovitud paljudes maailma linnades. Paraku on Tallinna tegevus kogu loetelus puudulik või rohelise linna eesmärgile vastupidine.

Liisa Pakosta, riigikogulane (IRL)