Helidehirm on osal koertel kaasa sündinud ning hirm ei vaja mingit tõuget ega ebameeldivat kogemust vallandumiseks. On tehtud uurimus, milles selgus, et teatud tõugudel on selliseks hirmuks suurem eelsoodumus kui teistel, näiteks kollidel, saksa lambakoertel, beagle’itel ja bassetitel.

Kaasasündinud hirmuga on oluliselt raskem võidelda kui elu jooksul omandatuga. Viimasena nimetatu on tavaliselt mingi omaniku vea või halbade asjaolude kokkusattumuse tulemus.

Minu lapsepõlve koer, suur puudel Kim, ei kartnud põrmugi ei pauku ega äikest. Dressuurikatsetel ei pööranud ta püstolipaukude mingit tähelepanu ja uusaasta ilutulestiku ajal magas külge keeramata rahumeeli edasi. Siis aga otsustas rumal koeraomanik – mina –, et koer võiks ka aastavahetuse ilutulestikust rõõmu tunda ja tassisin ta rõdule. Hoidsin süles, näitasin rakette ja rääkisin, kui tore see on. Koer minu süles värises. Arvasin, et külmast, aga kahjuks eksisin.