Dag Sebastian Ahlander: Balti riigid ei aimanud iseseisvudes, kui üksi lääs nad jätnud oli
••Kirjutate oma raamatus „Mäng Baltikumi pärast” (1993), et Balti riikide iseseisvusmeelsete poliitikute puhul oli teadmatus õnnistuseks – nad ei taibanud, kui üksi lääs nad jätnud oli.
Jah, enamik inimesi ei näinud kõiki neid takistusi, mida meie nägime. Nad tahtsid jõuda Eesti iseseisvuseni. Neil oli õigus ja meie eksisime. Aga mul on hea meel, et me eksisime. Kuid peab ütlema, et elades ja töötades Balti riikides, nakatusime lõpuks meiegi sellest õhkkonnast ja hakkasime samuti uskuma, et iseseisvus tulebki, ja hakkasime veenma ka oma kodumaa valitsust.
••Nemad seda arusaama ei jaganud?
Ei, nad arvasid, et meie arusaamad pole tasakaalustatud. Muide, kuigi see oli üsna raske, oli tollal väga kasulik elada ja töötada peale Balti riikide ka Leningradis peakonsulina (nüüd Peterburi – toim) ja kuulata, mida venelased Balti riikide iseseisvusest arvavad. Vene liberaalid olid tollal tõeliselt progressiivsed, nad olid väga tugevalt Balti riikide iseseisvuse poolt ja see viitas ka, et iseseisvusliikumine võibki õnnestuda.
••Millal oli teie hinnangul suurema verevalamise oht kõige lähemal?
Raskeim hetk oli 1991. aasta jaanuaris Leedus. Aga kontroll oli siiski Mihhail Gorbatšovi käes. Ja Gorbatšov taandus alati, kui ta kohtas vastupanu. Ta on oma taandumisega kiitmata jäänud kangelane. See polnud kuulsusrikas periood Nõukogude Liidule, aga inimkonnale küll.
••On räägitud, et napilt 21 aastat tagasi olevat mitmel pool olnud küüditamisnimekirjad, valmispandud käerauad ja varivalitsused. Kas teie usute neid jutte?
Ma usun, et olid nimekirjad ja varivalitsused, aga mind rahustas tublisti, kui ma kohtasin Tallinnas ja Riias Nõukogude kindraleid ja admirale. Nad ütlesid, et nemad [selliste repressioonidega] kaasa ei lähe. Kas te tõesti arvate, et me tahame riskida oma koolide, eluasemete ja toiduga? Relvajõudude tahtmatus jättis alles vaid OMON-i (NSVL-i siseministeeriumi sõjaväestatud üksus – toim). Jah nad olid metsikud. Aga kui vähe neid oli! Ja kui vähe oli ülejooksikuid!
••Kohtusite Eesti iseseisvusliikumise juhtidega. Kes teie hinnangul oli see isik, kellest sõltus kõige rohkem?
Nad kõik mängisid selles eri häältega orkestris oma osa, kõik nad panustasid Eesti iseseisvuse sujuvasse taastamisse. Olid Tunne Kelam ja Trivimi Velliste ühel poolel ja pragmaatilisemad Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel teisel poolel. Ma tean nende konfliktidest, aga mingil moel kukkus see kõik kenasti välja. Peaaegu kõik rühmad tundsid, et nende mõtted on esindatud.
••Kas te tundsite kohe pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist, et see ei jää tühjaks deklaratsiooniks?
Kui ma nii ütleksin, siis valetaksin. Pihkvast olid tulemas soomusüksused ja neile sai tutvustatud Jeltsini deklaratsioone, et venelased on teiste vabariikide territooriumil külalised. Kui üks polkovnik neid luges, siis ütles ta kohe, et neid on petetud, ja nad tahtsid minna hoopis puhkama ja pesema. See näitas, et võitlemissoovi pole, ja me nägime kirjutatud sõna jõudu. Jeltsin oli ka 1991. aasta jaanuaris meeletult julge, tulles Tallinnasse. Ta neutraliseeris selle visiidiga Eesti vene elanikkonna võimaliku vastupanu iseseisvusliikumisele. Siinsed venelased olid šokeeritud.
••Kas Nõukogude eriteenistused ei seganud teie peakonsulitööd?
Kui ma 1989. aastal alustasin, siis oli mul kaks konsulit, aga 1991. aastaks oli mul 16 konsulit, kes sõitsid mööda Balti riike ringi. Me tegime minu arvates head tööd, aga olime minu hinnangul tublisti väljaspool Viini konventsiooniga paika pandud konsulaarsuhete piire. Konsulaarsuhted puudutavalt tavaliselt kaubandust, viisasid, aga meie tegime poliitilist tööd ja ma olin mures. Tegelikult me sekkusime päris palju. Aga ministeerium ütles, et olukord on unikaalne.
••Kuidas te suhtute sellesse, mis hiljaaegu juhtus: Rootsi eralennuk loopis Valgevene kohal alla vabadust nõudva sõnumiga karukesi?
Ma ei tea üksikasju, kuid väga üldiselt: me täidame oma välispoliitilist eesmärki aidata oma naabritel rajada demokraatlikult valitud valitsust.
••Paljukest te nüüdsel ajal veel Eestisse-Lätisse satute?
Viimane kord oli väga meeldiv, me purjetasime Hankost Hiiumaa ja Riiani. Vanasti oleks see kõik olnud võimatu! Eesti on läbi teinud majandusliku eduloo. Ja tõsiasi, et te suutsite liituda euroga – sõltumata euroala praegustest raskustest –, on hämmastav saavutus. Meie Rootsis oleme õnnelikud, et me pole osa euroalast, aga teie jaoks on asi teine.
