Juhtkiri: Puudused puude määramisel
Afganistanis haavata saanud Eesti sõjaväelased ei ole nii tuntud kui Pistorius, aga nende kohta võib esitada sama küsimuse. Mitmed sõjainvaliidid on õppinud pärast ränka haavata saamist proteesidega nõnda hästi hakkama saama, et sotsiaalkindlustusamet tunnistas nad terveks inimeseks ja jättis puudetoetusest ilma.
Puuetega inimeste toetuste seadus ütleb, et puude raskusastme tuvastamisel ja puudetoetuse määramisel võetakse arvesse inimese tegevusvõimet, kõrvalabi vajadust, elukeskkonda ning puudest tingitud lisakulusid. 80 protsendi ulatuses peaks puudeotsus põhinema eksperthinnangul ja 20 protsendi ulatuses puudega inimese enda hinnangul.
Teoorias kõlab selline puude määramise kord päris mõistlikult – inimene saab toetuseks summa, mis korvab puudest tingitud lisakulud ja väiksema tegevusvõime võrreldes puudeta inimesega. Praktikas, nagu näitab Afganistanis võidelnud kaitseväelaste lugu, tehakse puude ja toetuse määramise protsessis vigu.
Võib-öelda, et osalt aitasid toetusest ilma jäämisele kaasa erusõjaväelased ise, kui nad oma nüüdset seisundit suhteliselt rõõmsates värvides kirjeldasid. Raske on uskuda, et olulise kehaosata jäänud inimene teistega päris kõiges võrdselt hakkama saab. Isegi kui paljuga saab, võivad tal töö leidmist takistada tööandjate eelarvamused.
Ekspertide asi oleks puudega inimeste enda hinnangus peituvat subjektiivsust puudeotsustest vähemaks võtta. Mõni inimene kaebleb ju väiksegi ebamugavustunde pärast, teine alles siis, kui näiteks proteesi kandmine tekitab suuri haavandeid. Kui puudeotsuse tegijad annavad toetuse taotleja enesehinnangule liiga suure kaalu, suunab see inimesi oma vaevusi tegelikust suuremaks rääkima.
Praegu on puudetoetuste määramine suuresti paberipõhine protsess. Eksperdid, kes puude suuruse määravad, ei kohtu toetuse taotlejaga näost näkku. Kahtlemata on dokumente odavam ekspertide ette viia kui inimesi endid (neid on kümneid tuhandeid), aga kokkuvõttes riik nõnda kokkuhoidu ei pruugi saa. Fakt, et puudega inimeste arv kasvas masu ehk suure tööpuuduse ajal, viitab, et oma häda tegelikust suuremaks rääkijaid on meil rohkem kui neid, kes arstile ütlevad, et puuduv jalg või käsi on tühiasi.
