1990. aastate keskel, nii põhikooli lõpus, kuulsin jutte, kuidas Tartu koolide lastevanemate koosolekutel olla tulimeelselt arutatatud, milleks enam lastele vene keelt õpetada. Arvamused läksid teravalt kahte lehte. Ja eks see ole ka arusaadav – sõdurid olid alles äsja Raadilt lahkunud ja kogu okupatsiooniajal juhtunu veel üsna selgesti meeles. Vene keele õpetamine küll jätkus, aga võib-olla on praeguste noorte eestlaste vene keele mitteoskamise juured osalt ka tolleaegsetes lastevanemate koosolekutes. Võib-olla meenus osale vanematele nende endi lapsepõlv ning keele ja võimu suhted 1970-ndate lõpu – 1980-ndate alguse Karl Vaino ja Elsa Gretškina venestamise perioodist ja nende mõtetes heiastus laulusalm „nüüd on minu kord”.

Hiinast tagasi tulnud, olen selle põlvkonna (nüüdseks kahekümnendates-kolmekümnendates aastates) eestlastest sõpradele-tuttavatele esitanud eksprompt küsimuse, kas nad räägivad vene keelt, ja vastustest avastanud, et seda oskavad hästi vaid mõned üksikud, ehkki enamik on keelt aastaid koolis õppinud. Eurostati detsembrikuistel andmetel õpib vene keelt 65% praegustest Eesti keskkooliõpilastest. Olen nõus, et osa mitteoskamise probleemist tuleneb õpetamise metoodikast, aga küllap siin on ka sügavamaid põhjusi.

Miks osata vene keelt?

Jah, mina oskan vene keelt. Päris hästi oskan, ehkki koolis õppisin seda hindele kolm pluss. Mu lähemate ega kaugemate esivanemate hulgas pole ühtegi venelast, õigupoolest olid nad isegi hämmastavalt monoetnilised. Mida rohkem olen mõelnud oma vene keele oskusele, seda rohkem tundub mulle, et kõik algas sellest, et mingist hetkest alates muutus vene keel minu jaoks neutraalseks. Eraldatuks okupatsioonist, küüditamisest, pronksiööst, „Lasnamäe pättidest”, suurvene šovinismist, Gulagist ja kõigest muust sellisest. Mind ei paelunud tingimata ka 19. sajandi klassikud, millega vene keelt tihti justkui rehabiliteerida üritatakse – et oli mis oli, aga Puškin oli geenius. Ei, vene keel muutus lihtsalt üheks keeleks teiste hulgas – keeleks, mida juhtumisi räägivad paarsada miljonit inimest ja lisaks veel teist samapalju võõrkeelena. See muutus keeleks, milles ma rääkisin oma gruusia sõpradega Gori lähedal oleva iidse Uplistsikhe kindluskoobastiku otsas, kui nad näitasid mulle silmapiiril teadagi kelle tanke.

Neutraalsuse saabumine oli oluliselt suurem hüpe kui sõnavara kasv või puisest aktsendist vabanemine. Küllap oli vene keel nende kooliaastate järel ikka veel võõrastav ka sellepärast, et esimesed sõnad, mis naabripoistelt õppisin, olid ruki verh, ja kirillitsatähestik oli ka ikka üsna imelik. Nüüd on ta mulle sama ebaisikuline nagu inglise keel, milles guugeldades enamik minuvanuseid küllap ei mõtlegi, mis keeles nad seda teevad. Sisu loeb.

Avastasin, et loen vene keeles bändi Sigur Rosi uuest plaadist või türgi nobelistist kirjaniku Orhan Pamuki intervjuud, kus ta räägib rohkemat kui inglis- või saksakeelses intervjuus. Või avastasin end lugemas ajakirjanik Oleg Kašini reportaaži eelmise detsembri Putini-vastastest demonstratsioonidest Moskvas ja ehkki eesti ajakirjanduses avaldatud piltidel olid miskipärast vihased plekkhammastega taadid punaste lippude all, rääkis Kašin hoopis hipsterite revolutsioonist. Või lugemas venekeelses originaalis Andrei Ivanovi romaani „Peotäis põrmu”, mille ümber tekkis Eesti kirjandusringkondades tõsine diskussioon, et kui aasta parim romaan on kirjutatud Eesti vene kirjanikul vene keeles, kas see on siis Eesti aasta parim romaan või aasta parim Eesti vene romaan ja mis riiulisse see raamatupoes siis õieti üldse asetada.

Keel nagu iga teinegi

Vene keele oskus ei tähenda, et ma räägiks oma Eesti vene sõpradega vene keeles (ehkki vahel räägin ka). See ei tähenda, et ma tahaks vene keelt Eesti teiseks riigikeeleks. See ei tähenda, et mul oleks vene gümnaasiumide eestikeelse õppe suhtes üldse mingit seisukohta. See ei tähenda, et ma arvaks, et Keskturu-Aleksei, kellelt kurki ostan, ei peaks oskama eesti keelt (ja ta oskabki, piisavalt). See ei tähenda, et ma hülgan oma Sinimägedes hukkunud vanaonu või Magadani oblastis uraani kaevandanud vanavanaisa mälestuse. See ei tähenda, et ma poleks lugenud, millega tegeleb fond Russkii Mir. See ei tähenda, et ma oleks deržava-meelsete sabarakk, viies kolonn, juunikommunist, potentsiaalne küüditaja või veel keegi nendest hirmsatest kollidest, kes Eesti kollektiivses alateadvuses ringi uitavad. Ei. Mõni asi on ka neutraalne. See, et ma oskan vene keelt tähendab lihtsalt, et… ma oskan vene keelt.

Aga ma arvan, et laine on pöördumas. Viimasel ajal hakkab silma, et paljud minuealised on hakanud spetsiaalselt vene keelt õppima, näiteks Madle Lippus, presidendi vabakonnanõunik.

Laur Kaunissaare, teatritegelane