Suahiilikeelne Vergilius vormub Eesti saarel venelaste sõjaväebaasis
Jakubi misjonäriaastad on möödunud Aafrikas masaide juures ja nende tarbeks tõlgibki vana mees nüüd Vergiliuse „Georgicat” suahiili keelde, lootes raamatu kunagi oma kunagiste hoolealuste kätte toimetada. Poiss aga vaikib ja Jakubi juurde on ta saadetud lootusega, et ta taas rääkima hakkaks. Nii nad siis kahekesi üksikul polügooniks muudetud saarel omi asju ajavad: Jakub, kes pealtnäha tegeleb olevikuga – öiste pommirünnakute jälgimisega ja nende kohta telefonitsi raporteerimisega –, kuid tegelikult viibib südames ikka veel Aafrikas, ja Poiss, kelle puhul on algul raske mõista, mis teid pidi tema hing uitab.
Sirvides aastate jooksul „Georgica” kohta kirjutatud artikleid, torkab pideva iseloomustusena silma sõna „tarkovskilik”. Pigem siiski kuulub Sulev Keedus oma mentaalsuselt ja filmi nägemise-tegemise traditsioonilt lihtsalt Tarkovskiga samasse aegruumi ja filmikoolkonda. „Georgica” vaatamiseks peab vaataja aega võtma, režissöör ei kiirusta oma lugu jutustama.
Tarkovskilik heliriba
Filmi pildikeel kasutab aeglast kaamerasõitu ja kaadrisügavus loob mitmekihilisi mustreid. Kui filmis on midagi tarkovskilikku, siis võib selleks pidada Ariel Lagle sugestiivset heliriba, mis toob tõesti meelde kuulsa vene filmirežissööri mõnegi teose. Kui jätta aga paralleelide tõmbamine, räägib film meile tollel hetkel omases filmikeeles loo kadunud maailmast, inimestevahelistest suhetest (kui leierdatud see väljend ka poleks). Suhetest indiviidi ja ajalooga, suhetest mehe ja jumalaga, lapse ja emaga. Ekraanil vilksatavad sümbolid ja kujundid on universaalsed, eksootilised on vaid Tansaania plaanid. Intervjuus ajakirjale Teater. Muusika. Kino on Sulev Keedus öelnud: „Tõepoolest elavad masaid samas rütmis nagu sada aastat tagasi. Meie siht oli jõuda piirkonda, kus kunagi töötas Lucin. [- - -] Loomulikult nad ei teadnud midagi filmist ega näitlemisest, seega on filmitud episoodid dokumentaalsed. Lavastusest masaide juures ei saa rääkida, sest nende eluviis ja traditsioonid ongi lavastus, mida nad ise päevast päeva ellu viivad.”
Nõnda siis kogemegi filmi filmis ja loeme teksti tekstis. Me näeme lugu väikesest Eesti saarest, kus peidab ennast terve suur Aafrika, ja kuulame Jakubi arutlusi, mille kaudu jõuavad meieni Vergiliuse heksameetrid. Rääkides kõnest ja meenutades enne mainitud muusikalist saadet, peab mainima, et „Georgica” heliriba on tehtud märkimisväärselt heal tasemel, oma aja kohta –
raha-, kogemuse- ja energiavaesed 1990-ndad – eriti.
Kuid eks ta peabki olema heal tasemel tehtud, sest hoolimata nüansirikkast pildikeelest on filmis suur osa tekstil. Kuigi jah, varitseb oht seda heli ka mitte märgata, sest Rein Kotov on püüdnud kaamerasse pildi, mis tõrjub lugu toetavad muud komponendid jõuliselt kõrvale. Evald Aaviku Jakub on tasasel moel intensiivne, jättes veidi varju Mait Merikülski Poisi, kuid eks vana misjonär ongi selle filmi peamine tegelane. Taamal vilksatab Ülle Toming Poisi emana, teised tegelased on pigem marginaalsed.
FILMI SÜND
Viis aastat tehtud kaunikene
„Iga inimene otsib ju elus selliseid asju, kus ennast proovile panna, ja minul on selleks filmitegemine,” on Sulev Keedus öelnud ühes intervjuus, meenutades oma teise mängufilmi „Georgica” (1998) võtteid.
Tegemist on tõepoolest filmiga, mille sünnilugu oli pikk ja vaevaline. Ehkki idee ise tuli režissööril juba ammu enne Moskva kinoinstituudis õppima hakkamist, kui ta leidis 1980. aastate alguses Valgamaalt misjonär Karl Lucini ja tema venna klaasnegatiivid, võttis filmi esialgse visiooni realiseerumine ikkagi kõvasti aega.
Alles pea dekaad hiljem, 1990-ndate esimeses pooles, hakkas idee selgemat kuju võtma, ennekõike stsenarist Madis Kõivu abiga. Võtteperiood kestis pea viis aastat. Sellesse aega jäävad nii ettevalmistusperioodil tehtud viimase hetke muudatused kui ka hilisem stuudio, operaatori, kunstniku ja ühe filmi peaosatäitja vahetus.
Täpi panid i-le aga Tansaanias saladuskatte all tehtud filmivõtted, sest hoolimata korralikust ettevalmistusest kodumaal ja tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese kaasa antud paberist, jäi kohale saabunud võttegrupil filmivõtete luba saamata.
Filmi saatis laias maailmas märkimisväärne edu. Ärgem ka unustagem, et „Georgica” tuli välja ajal, mil Eestis suuri mängufilme õieti ei tehtudki. Esilinastunud Rotterdami filmifestivalil, hakkas film sõitma ühelt festivalilt teisele, saades siit kui sealt tunnustust. Eesti filmiajakirjanike ühing andis 1998. aasta filmi auhinna „Georgicale”. Muide, ka filmiajakirjanike esimene auhind läks 1993. aastal Keedusele, tookord dokumentaalfilmi „In Paradisum” eest.
KAHEKÜMNE ESIMENE FILM
„Georgica”
Stsenaristid – Madis Kõiv ja Sulev Keedus
Lavastaja – Sulev Keedus
Operaator – Rein Kotov
Helilooja – Ariel Lagle
Kunstnik – Ronald Kolmann
Kostüümikunstnikud – Maret Kukkur, Ene-Liis Semper
Helirežissöör – Tiina Andreas
Montaaž – Kaie-Ene Rääk
Osades:
Jakub – Evald Aavik
Maecenas – Mait Merekülski
Ema – Ülle Toming
Stuudio Q-Film
Esilinastus 14. oktoobril 1998