Üks majandusministri mõte – et tihedama liiklusega maanteelõikudele, nagu Kose–Mäo, on mõistlikum ehitada 2 + 2 sõidurajaga teid kui 2 + 1 radadega n-ö säästuvariante – on ka just selline, mis kõlab uhkelt, aga tegelikkuses võib osutuda asjatult pompoosseks nagu näiteks Mäo liiklussõlm. 20–30 aasta perspektiivis meie rahvaarv ju pigem väheneb ning needki vähesed elanikud eelistavad tõenäoliselt praegusest veelgi rohkem koonduda elama linnadesse.

Nii praeguse olukorra kui ka rahvastikutrendide tõttu on majandusministri teisel mõttel – et Tallinna trammiliin tuleks pikendada Viimsini ja üleüldse vajaks edendamist Tallinna ja teda ümbritsevate valdade ühtse ühistranspordi kontseptsioon – rohkem jumet.

Selliseks projektiks on lootust, kui paraneb Tallinna ja valdade suutlikkus transporti planeerides koostööd teha. Parts ise suhtub nende koostöövõime paranemisse skeptiliselt, aga õnneks võib juhtuda, et ta eksib – väheke on koostöö viimasel ajal ju siiski edenenud. Iseasi, kas see jõuab piisavalt heale tasemele nii kiiresti, et sellele on võimalik toetuda 2014.–2020. aasta arengukavas. Kivi tuleb heita ka Partsi, õigemini valitsuskoalitsiooni kapsaaeda, sest nemad on ju üks osapool kraaklemises, mis takistab Toompead, all-linna ja Tallinna ümbritsevaid valdu mõistlikku koostööd tegemast. Sedagi valdkonda toetaks niisugune üldine asi kui poliitilise kultuuri parandamine ja poliitiline reform.

Möödunud nädalal avaldatud Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime raporti järgi on Eesti teede seisukord keskmine: meid on hinnatud 144 riigi seas 61. kohaga ja seitsme palli süsteemis antud hindeks 4,2. Raudtee infrastruktuuri puhul on need näitajad 44. ja 3,5. Eesti maanteed ja raudteed vajavad suurte summade investeerimist, aga seda tuleb teha targemini kui seni.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid