„Kõrboja peremees”: lugu tugevat tahtmist täis perenaisest

Leida Laiusel oli 1970. aastate lõpuks seljataga nii ebaõnnestumisi (milleks tollal peeti tema „Libahunti”) ja õnnestumisi („Ukuaru”) kui ka totaalseid läbikukkumisi nagu „Reigi õpetaja”, mis režissööri käest võtete aegu ära võeti ja teisele Tallinnfilmi lavastajale uuesti üles võtta anti.

Mõni teine oleks filmitegemisele käega löönud, kuid tema filmide laiuslikud naised poleks ealeski seda teinud. Ei saanud ka Laius ise oma kangelannadest erineda ja alustaski mõni aasta pärast dokumentaalfilmi „Sündis inimene” valmimist tööd „Kõrboja peremehega”.

Filmivõtted toimusid Kõrvemaal Paukjärve lähistel, tuumiknäitlejate ansambel pole suur, kuid meeldejääv. Me näeme Ants Eskolat Kõrboja Anna isa rollis, Oskar Liigand kehastab Villu isa ja Ita Everi kanda on Villu ühe naise Eevi (Lea Sild) ema roll.

Olulised peategelased

Selle filmi teevad tähelepanuväärseks peategelased. Kaie Mihkelsoni Anna on naine, kes teab, mida tahab, kuid ei märka, kes või mis selle tahtmise hammasrataste vahele jääb. Lembit Petersoni kehastatud Villu seevastu on mõnes mõttes mees, teisalt poiss, ennekõike aga inimene, kes ei leia elus oma kohta. Pojana ei vasta ta isa ootustele ega suuda ka kahele naisele anda elus seda, mida nood ootavad. Ei lähe tal ei Eevi Katku perenaiseks tegemine ega ka endal Kõrboja peremeheks hakkamine. Isa heakskiidugi pälvib Villu alles surres. „Meie Villu ei osand küll elada, aga surnud on ta kui täismees,” ütleb Katku peremees pärast poja enesetappu.

Kuid Laiuse film pole üksnes Anna ja Villu lugu. See on ka Anna ja Eevi lugu, olgugi et see liin püsib tagaplaanil. Alles päris lõpus tõuseb ta esile, ühes Eesti filmiajaloo uhkeimas ja mitmekihilisimas finaalis. „Las ma kannan poissi, sina oled teda kandnud küll,” ütleb Anna kohates Eevit, kes konutab metsas, süles tema ja hukkunud Villu poeg. Nii nad siis lähevad, Anna poisiga ees, Eevi norus taga.

Dokumetaalfilmis „Leida lugu” ütleb filmi operaator Ago Ruus, et kuigi Laius oli filmi ettevalmistusperioodil ettevaatlik, oli temas olnud ka tohutu soov näidata. See läks tal ka õnneks, filmis on, mida vaadata ja mille üle mõelda. Stsenaristid Laius ja Paul-Eerik Rummo on jätnud filmisse tammsaareliku essentsi. Operaator Ago Ruusi kaamera ei näita mitte ainult ilukaadreid suvisest Eestimaast, vaid on püüdnud kaadrisse ka mingi seletamatu endiste aegade hõngu, mida aastakümneid tagasi oli muidugi ka võimalik teha. Veel oli alles eestiaegseid kodusid ja inimesi tollest ajast. Silma hakkab hoolikas misanstseen, ent veidi tunduvad ajale lõivu maksvad kaamera äkilised pealesõidud rõhutamaks mõne hetke olulisust.

Taevas räägib

Kuid kaader on detailirikas, kaadrisisene liikumine läbi komponeeritud – eriti hakkab see silma Anna kodustes stseenides. Maastik on märgiline ja taevas räägib meiega. Eraldi äramärkimist väärib tollase noore helilooja Lepo Sumera muusikaline seade, mis ei jää küpsuselt alla ühelegi filmil õnnestuda aidanud elemendile.

Publik võttis „Kõrboja peremehe” hästi vastu, kuigi ka seda filmi saatsid meil kirjandusteoste ekraniseeringute puhul tavaks saanud lõputud vaidlused sarnasusest originaalteosega. Üldine seisukoht oli, et on küll tammsaarelik. Aastaid hiljem võib lisada, et õnneks on see ka laiuslik, mis nüüdseks on ka omaette kvaliteet.Võimsad näitlejadTammsaare tegelased on Leida Laiuse filmi näguKirjandusteose linaletoomine on keeruline ülesanne. Alati leidub keegi, kes pole nähtuga rahul, sest tema ettekujutus tegelaskujudest on olnud teine. Ometi on ka erandeid, üks Leida Laiuse film näiteks. Ütleme Katku Villu – mõtleme Lembit Peterson. Ütleme Kõrboja Anna – mõtleme Kaie Mihkelson. Eks ekraniseeringud ole näo andnud paljudele kirjandusteoste peategelastele, kuid nende vaataja teadvusse kestma jäämine läbi muutuva aja on peale filmi enda tugevuse sõltunud ikkagi konkreetsetest inimestest, kelle kehastada rollid on olnud. „Näitlejad olid niivõrd võimsad, et minu pealt langes suur töö ära,” meenutab režissöör Leida Laius ühes ammuses teleintervjuus mängufilmi „Kõrboja peremees” valmimist. Kui nüüd üldistamise teed minna, siis võibki nentida, et kui Anton Hansen Tammsaare romaani Kõrboja peremehe(tuse)st peetakse kirjaniku loomingus uue kvaliteedi tähiseks, siis sama kehtib ilmselt ka Leida Laiuse samanimelise filmi kohta.

Leida Laiuse puhul on alati rõhutatud, et ta tegi läbi aastate üht ja sama filmi. Kas just nii, on vaieldav, kuid naine olemise teema on tema filmides kesksel kohal. Ja mitte lihtsalt naise, vaid tugeva naise, isiksuse lugu. Laiuse naine astub ühiskonnale vastu, ei tunnista reegleid, mis on saanud reegliteks sellepärast, et „nii on alati olnud”. „A. H. Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” põhjal tehtud film keskendub nagu raamatki Katku Villu ja Kõrboja Anna vahelisele traagilisele armastusloole,” ütleb Tallinnfilmi annotatsioon Leida Laiuse 1980. aasta filmi kohta. Vormiliselt ehk küll, kuid Laiuse „Kõrboja peremees” on ennekõike Anna ja alles siis Villu ja nende kahe armastuse lugu.

Kahekümne teine film„Kõrboja peremees”Stsenaristid: Paul-Eerik Rummo ja Leida Laius
Lavastaja: Leida Laius
Operaator: Ago Ruus
Kunstnik: Linda Vernik
Helilooja: Lepo Sumera
Helirežissöör: Roman Sabsai

Osades:
Anna – Kaie Mihkelson
Villu – Lembit Peterson
Kõrboja Rein – Ants Eskola
Kõrboja Madli – Elo Tamul
Villu isa – Oskar Liigand
Villu ema – Maimu Pajusaar
Eevi – Lea Sild
Eevi ema – Ita Ever
Esilinastus Tallinnas 29. veebruaril 1980