Uganda diplomaat: Eesti aafriklane on põgenik
Kirjutasime eile Elevandiluurannikult ja Guineast pärit varjupaigataotlejatest, kes väidavad, et neile ei anta sotsiaalabi ega keeleõpet, ja kes kogevad Eestis eelarvamuslikku suhtumist.
Võõramaalaste integratsioon ühiskonda sõltub suuresti sellest, kas nad räägivad kohalikku keelt. Sellepärast on paljud Euroopa riigid nüüdseks keeleõppe varjupaigataotlejate vastuvõtukeskustes kohustuslikuks muutnud. Seda tuleb alustada kohe, kui riiki saabutakse, et selleks ajaks, kui keskusest lahkutakse, räägiks enamik neist juba natuke selle riigi keelt. Vastuvõtukeskused aga annavad neile toitu ja haridust.
Teie kirjeldatud põgenike lood on väga usutavad ja tüüpilised. Nendes riikides on praegu väga tõsine olukord. Lääne valitsused peaksid sellistel juhtudel asüüli andma. Seda kohustab ka sellekohane ÜRO protokoll, mille järgi peab inimesele asüüli andma, kui teda kiusatakse oma riigis taga rassi, usu, soo või poliitilise kuuluvuse tõttu. Ja kui ta saab asüüli, peab tal olema samasugune õigus töötada, elada ja saada samad sotsiaalsed garantiid, mida saavad kohalikud.
Lääneriigid on hakanud viimasel ajal Aafrikast tulevate põgenike ees uksi sulgema. Mis te sellest arvate?
Jah, viisatasud on tõstetud väga kõrgeks ja nende saamine on tehtud väga raskeks. Teiseks karmistatakse Euroopa Liidu reegleid, et migrante mitte sisse lubada. Migrandid, enamik neist, põgenevad oma maalt, sest nad tahavad uues riigis paremat tulevikku. Nad on majanduspõgenikud. Riikides nagu Holland vajatakse neid, et teha madala astme töid. Nad pühivad tänavaid, puhastavad tualette, teevad töid, mida hollandlased teha ei taha. Aga kui keegi on tõeline põgenik, siis see on teine asi – kui ta otsib varjupaika.
Riigina tuleb neid kahte varianti eristada: mis on selle inimese tuleku tõeline põhjus? Aga minu arvamus on, et iga aafriklane, kes satub Eestisse, peab olema tõeline põgenik, kelle elu on ohus. Sest esiteks, nad ei tunne seda riiki, nad ei ole tingimata valinud Eestit oma sihtmärgiks ja kindlasti ei saanud neil olla mingeid püüdlusi siin töötada. Siin on neil raske hakkama saada, nad ei räägi riigikeelt ja on veel ka väga külm! Seega Eesti ei ole nüüd küll riik, kuhu vooriks majanduspõgenikke.
Pagulased väidavad, et Eesti linnades neid diskrimineeritakse ja öeldakse, et mingu tagasi oma maale.
Riigid peavad rahvast harima. Kas või looma koolidesse programme. See pagulane, kellest te kirjutasite, võiks juhul, kui ta on eesti keelt õppinud, külastada algkoole, kus lapsed pole kunagi musta inimest näinud. Las ta räägib inimestele, kuidas nad Aafrikas elavad ja miks nad pidid tulema siia, tundmatusse riiki. Nii saaksid lapsed, kes on järgmine põlvkond, aru, et väljaspool Eestit, Venemaad ja Soomet on teine maailm. Hoopis teine kontinent. Ja et see ei ole tolle mehe süü, et ta pidi sellest riigist põgenema.
Kuidas staatust ootavad inimesed muidu Euroopa riikides elavad?
Nad saavad eluaseme ja samad sotsiaalsed garantiid kui selle riigi töötud inimesed. Teisisõnu miinimumtoetused. Nende eest hoolitsetakse hästi. Aga seni kui nende staatus pole määratud, on neil keelatud töötada. Ka seda tuleks minu arvates muuta, sest inimestel oleks palju parem integreeruda, kui neil lubataks kohe tööle hakata. Nüüd riigid küll püüavad neid protseduure kiiremini teha.
Meil öeldakse varjupaigataotlejatele siiski enamasti ära, rahvusvaheline kaitse antakse väga vähestele.
ÜRO pagulasi puudutavas konventsioonis on kirjas, et kui inimene, kes otsib varjupaika, ei saa tõendada ohtu, mille eest ta põgeneb – mis on enamasti nii, sest kuidas sa saad seda tõendada –, siis vastuvõttev riik peab konventsiooni järgi teda uskuma ja andma positiivse vastuse. Asüülitaotlejal ei ole tõendamise kohustust.
Staatuse määramine ongi väga keeruline. Selleks on vaja intervjueerimiskogemusega inimesi ja teadmisi poliitilisest olukorrast riikides, kust nad tulevad.
Sellel on ka taustalugu, miks Aafrika olukord on nii halb – koloniseerimine ja kõik, mis on sellele järgnenud. Nüüd, kui nad tulevad Euroopasse, on see probleem.
Pean tõdema, et Aafrika ajalugu on olnud raske, aga selle on põhjustanud peamiselt kolonisaatorid. Nüüd nad jätkavad Aafrika ja tema loodusressursside ekspluateerimist.
Toon näiteks kohvi, mida me Ugandas kasvatame. Meil on suurepärane kliima, me oleme ühed maailma suuremad kõrgekvaliteedilise kohvi tootjad. Aga meie talupojad saavad kilo eest vaid ühe dollari. Kui ma lähen Euroopas poodi, pean maksma sama kõrgekvaliteedilise kohvi eest 12 eurot. Talupoegadele makstavad hinnad määrab rahvusvaheline turg, peamiselt lääneriigid, mitte meie. Meilt röövitakse endiselt meie loodusressursid. Siin valitseb endiselt ebaõiglus, sest me ei saa läänega vabalt kaubelda. Mida meie Ugandas ja paljudes teistes Aafrika riikides tahame, on see, et lisaväärtuse tootmine, kohviubade röstimine, jahvatamine ja pakendamine peaks toimuma Aafrikas. Selleks on meil vaja investeeringut, meil ei ole selleks tehnoloogiat. Meie, Aafrika riigid tahame kaubandust, mitte abi.
On tehtud ka õiglase kaubanduse ehk fair trade’i organisatsioone, aga need on väga väikesed.
Jah, see on köömes. Toon veel näiteks Euroopa piimatootmise. Iga EL-i lehm saab päevas kaks eurot toetust. Seda on rohkem, kui on keskmisel Aafrika perel elamiseks päevas. Turg on nii moonutatud. Kui Euroopa lehmade toetamist ei oleks, siis meie Ugandas suudaksime toota värsket piima, lennutada selle Euroopasse ja müüa odavamalt kui Euroopa talupoeg.
Maailma Kaubandusorganisatsioon on välja arvutanud, et üle maailma antakse subsiidiume 350 miljardit dollarit aastas. Arenguabi kõigile maailma vaestele riikidele on seevastu vaid 52 miljardit aastas. Niisiis on toetused peaaegu seitse korda suuremad kui arenguabi. Hoidke oma arenguabi endale, me ei vajaks seda, kui te vähendaks oma subsiidiume.Kes Ta on?Mirjam Blaak
hollandlasest ugandalane
Elukäik:
Hollandis sündinud, ent naturalisatsiooni korras Uganda kodakondsuse saanud Mirjam Blaak on pool elu elanud Aafrikas Kenyas ja nüüd Ugandas.
Hariduselt jurist
Abielus ugandalasega
Praegu peab Uganda suursaadiku ametit Beneluxi maades. Veel on ta aastaid olnud aktiivne Uganda poliitika- ja ühiskonnategelane ning inimõiguste, pagulaste ja kodusõjaohvrite eest seisja.
Enne seda on ta kaua töötanud ÜRO Aafrika pagulaste komisjoni juures ja teinud Aafrika põgenikega tuhandeid intervjuusid.
