Miks aga üldse on inimesed hakanud kirurgiliselt oma loomade välimust muutma? Vanas Roomas arvati näiteks, et looma saba on süüdi marutaudi levikus. Esimesel sajandil pKr elanud teadus- ja kirjamees Lucius Junius Moderatus Columella propageeris 40-päevaste kutsikate sabade amputeerimist, sest sabas pidavat pesitsema ussid, mis tekitavad marutaudi.

Hiljem, kui koeri kasutati üha rohkem põllu- ja metsatöödel, avastati, et igasugused ogad, oksad, heinakõrred ja seemned jäävad kinni saba karvadesse ning kui neid õigel ajal ei eemaldata, võib tekkida põletik. Kui koer sellise sabaga ka toiduainete läheduses vehkis, leidiski primitiivne vanaaja inimene, et saba puhastamise asemel on lihtsam pidada sabata koera.

Terjeritel, kes olid algul aretatud rotipüüdjateks, polnud saba sellepärast, et rott ei saaks neid sellest hammustada. Mõnel tõul, nagu bostoni terjer, on rotihirm ilmselt nii suur, et selle tõu esindajad sünnivadki tömpsabaga või sabatult. See mõte tugineb prantsuse teadlase Jean Lamarcki teooriale, et loomad püüdlevad nende omaduste poole, mis aitavad neil ellu jääda. Seega lõigatud sabadega koerte kutsikad üritavad kõigest hingest oma vanemate sarnaseks saada.

Urukoertel arvati saba segavat rebasejahti ja urus liikumist. Samal ajal on imelik, et nii mitmedki tõud, keda saba oleks võinud samuti tööl segada, näiteks setterid ja kollid, on suutnud selle säilitada.