Loomade ilulõikused: ajaloolised operatsioonid, mis tänapäeval on keelatud
Kikkis kõrvadega bokser või sabata rotveiler on tänavapildis nüüdseks haruldus. Mõnikord kohtab veel kõrvalõikuse läbinud dobermanne, keskaasia lambakoeri ning eri tõugu võitluskoeri, kuid üldiselt on kired loomade ilulõikuste ümber vaibunud. Kui Eestis 2000. aastal loomade kosmeetilised operatsioonid keelustanud loomakaitseseadus vastu võeti, oli aga poleemikat palju. Kardeti terviseprobleeme – sabavigastusi ja kõrvapõletikke – ning püüti seadusest igat moodi kõrvale hiilida. Opereeritud kutsikate toomine Venemaalt ja Ameerikast oli igati legaalne. Lätis keelustati operatsioonid samal ajal kui siin, kuid levisid kuulujutud, et just naabermaal on võimalik lõikusi teha. Lätlased omakorda väitsid, et opereerivad kutsikaid Eestis.
Miks aga üldse on inimesed hakanud kirurgiliselt oma loomade välimust muutma? Vanas Roomas arvati näiteks, et looma saba on süüdi marutaudi levikus. Esimesel sajandil pKr elanud teadus- ja kirjamees Lucius Junius Moderatus Columella propageeris 40-päevaste kutsikate sabade amputeerimist, sest sabas pidavat pesitsema ussid, mis tekitavad marutaudi.
Hiljem, kui koeri kasutati üha rohkem põllu- ja metsatöödel, avastati, et igasugused ogad, oksad, heinakõrred ja seemned jäävad kinni saba karvadesse ning kui neid õigel ajal ei eemaldata, võib tekkida põletik. Kui koer sellise sabaga ka toiduainete läheduses vehkis, leidiski primitiivne vanaaja inimene, et saba puhastamise asemel on lihtsam pidada sabata koera.
Terjeritel, kes olid algul aretatud rotipüüdjateks, polnud saba sellepärast, et rott ei saaks neid sellest hammustada. Mõnel tõul, nagu bostoni terjer, on rotihirm ilmselt nii suur, et selle tõu esindajad sünnivadki tömpsabaga või sabatult. See mõte tugineb prantsuse teadlase Jean Lamarcki teooriale, et loomad püüdlevad nende omaduste poole, mis aitavad neil ellu jääda. Seega lõigatud sabadega koerte kutsikad üritavad kõigest hingest oma vanemate sarnaseks saada.
