Oli kunagi üks kirjanik, üks piisake hallis kirjanike massis, kelle raamatuid trükiti tänu ajastutruudele pealkirjadele ja tema veteranistaatusele, kuid unustati need riiulitele ja hoidlatesse, kuni neid juhtusid lugema inimesed, kelle puhul olid tingimused täidetud. Raamatud peitsid endas ulma, sõnumit, nägemust. Nad mõjusid kui narkootikum. Nende raamatute nimel organiseerusid inimesed biblioteekideks, nende nimel peeti lahinguid ja sõdu. Tahtmatult kistakse sellesse ka noormees Ukrainast.