„Tahame rohkem esile tõsta ka sotsiaalmajanduslikku külge – noorte haridust, karjäärinõustamist ning seda, et inimestel oleks töö. Oluline on ka ühine teabeväli,” lausus kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa.

Uue arengukava mahuks on esialgu plaanitud 46 miljonit eurot ehk keskmiselt 6,6 miljonit eurot aastas.

Võrreldes eelmise perioodiga ootab kultuuriministeerium Euroopa Liidu toetuste vähenemist, mis tõenäoliselt eeldab riigi toetuse suurendamist. Reimaa sõnul ei tekita see riigieelarvele lisakoormust.

„Tegelikult Eestile suunatud struktuurifondid langevad, kuna Euroopa Liit vaatab tõsiselt oma eelarvet üle, aga riigi rahastus ei lange. Sihtgruppe jääb tegelikult aasta-aastalt väiksemaks. Tõenäoliselt saame eelarvega hakkama,” sõnas Reimaa.

„2008. aastal pärast pronksiööd oli arusaam selline, et tuleks teha venekeelne televisioon. Tänapäeval ütlevad väliseksperdid, et see on mõnes mõttes kaduv nähtus. Inimesed on internetis. Kõige tähtsam on see, et info jõuaks inimesteni, olgu see ükskõik mis keeles. Siin peame silmas seda, et meil on vaja sotsiaalmeediat tõhustada – mitte ainult venekeelset, vaid ka ingliskeelset. Teisalt venekeelne raadiojaam Raadio 4 töötab väga tõhusalt,” lausus ta.

Uue lõimumiskava üks murekohti ongi vanemaealine venekeelne elanikkond. „Peame leppima sellega, et kui nad ei taha näiteks eesti keelt ära õppida, siis seda ei saa muuta. Peame andma sellises keeles informatsiooni, millest nad aru saavad. Kapseldunud on sageli pensionieas inimesed, kes tunnevad, et nende elustandard ning keeleoskus pole kõige parem. Samas on välja joonistunud, et ka paljudel noortel on kodust kaasa võetud hoiak olla tõrjuvad ja trotslikud,” lisas Reimaa.


Venekeelne Tallinna humanitaargümnaasium on elav näide lõimumisprojektist, kus keskkooli tasemel õpetatakse suurem osa aineid eesti keeles. 11. klassi noorte sõnul tarbitakse peamiselt siiski venekeelset meediat.

„Vaatan Vene programme nagu TNT. Uudiste jaoks on Pervõi Baltiiski kanal. Loen eesti ja vene Delfit, sest nende sisu on erinev. Krimi on huvitav. Kooli sõites kuulan Power Hit Radiot,” loetles Inga. „Põhiline on sotsiaalmeedia. Twitter, Instagram ja Facebookis istume ka,” lisas Veronika. Tulevikus plaanivad mõlemad noored edasi õppida. „Ülikoolis tahame õppida vene või inglise keeles, aga mitte Eestis,” nentis Veronika.

Peamine on suhtlemine

Lõimumiskava „Lõimuv Eesti 2020” järgi tuleb töötada kodanikuühiskonnaga. „Oleme sellele kaua mõelnud ja üritanud suurematesse kultuuriorganisatsioonidesse ja ka kodanikualgatustesse nagu „Teeme ära” kaasata venekeelseid inimesi. Integratsioonis on kõige tähtsam kahepoolne lõimumine, et inimesed suhtleksid omavahel,” selgitas kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa.

„Muukeelne elanikkond pole homogeenne. On inimesi, kellel pole üldse probleemi ja kes saavad väga hästi hakkama. On neid, kes oskavad eesti keelt, aga on väga kriitilised. On inimesi, kes keelega väga hästi hakkama ei saa, aga on suured Eesti patrioodid. On ka kapseldujad, kes elavad minevikus ning kellel on hirm oma piirkonnast välja tulla,” lausus ta.

Reimaa sõnul vähendab eestikeelne õpe eraldumist. „Eestis on välja arendatud kaks koolivõrku – üks venekeelne ja teine eestikeelne. Tahame tunnistada või mitte, aga see toodab segregatsiooni. Loomulik oleks, et riigis on üks koolisüsteem ja gümnaasiumis eraldi kallakud. Me ei soovi vähendada vene keele oskust. Aga see, kui noored õpiksid ühes gümnaasiumis ja saaksid ühesuguse baasi, vähendaks võõristust,” lausus ta.

„Eestlased on väga tundlikud igasuguste kampaaniate ja pealesurutud loosungite vastu. Eesti eristub muust Euroopast selle poolest, et tolerantsi ja inimõiguste õpet on suhteliselt vähe tehtud. Meil ei ole valusat kogemust rassismiga,” sõnas Reimaa.

Vajame tööjõudu

Uusimmigrandid täidavad lõimumiskava järgi olulist rolli nii Eesti majanduse kui ka ühiskonna- ja kultuurielu arengus.

Arengukavas nenditakse, et vananeva ning väheneva rahvastiku tingimustes ja majanduse kasvu säilitamiseks vajame tulevikus üha rohkem kvalifitseeritud tööjõudu.

„Suurt immigrantide voogu me praegu ei ennusta ega oota. Võrreldes teiste vanade Euroopa riikidega pole Eestis kõrge elatustase ega majanduspõgenikke. Oleme kahes viimases lõimumiskavas olnud väga venekeelse elanikkonna kesksed ja kogu integratsioon on keskendunud neile eesti keele õpetamisele. Aga ka Euroopa Liidu kodanikel on vaja eesti keele oskust, pilti ühiskonnast ja tuge kohandumisel,” lausus Reimaa.

Reimaa sõnul on Eesti lõimumispoliitika küllaltki pehme. „Iga riik läheneb lõimumisele isemoodi. Meil on lõimumiskava kultuuriministeeriumi all. Püüame läbi kultuurivaldkonna neutraalselt inimesi kaasata ning neile võimalusi pakkuda. On riike, kus lõimumine on tööministeeriumi tegevuskavas, kus on palju uusi immigrante ja getostumine. Kui võrrelda teisi Euroopa riike, siis Eestis on asi väga hästi. Meil ei ole rassiviha,” märkis ta.

Arengukava „Lõimuv Eesti 2020” esitatakse valitsusele kinnitamiseks järgmise aasta septembris.

„Usun, et aastaks 2020 on eesti keele oskus veelgi paranenud. Eesti mittekodanike küsimus laheneb aja jooksul ja tahetakse Eesti ja Euroopa Liidu kodakondsus saada. Pinged minevikku vaatamisel on lahenenud ning peale kasvab tulevikku vaatav elanikkond,” lisas Reimaa.
ArengukavaKahepoolne iseloom

Siseministeerium kooskõlastas „Lõimuv Eesti 2020” arengukava koostamise ettepaneku eelmisel nädalal.

Ühtlasi soovitati lisada, et eraldi tähelepanu all on vene keelt kõnelevad sisserännanud, kes moodustavad valdava osa immigrandi taustaga elanikkonnast Eestis.

Sotsiaalministeerium tõstis esile lõimumisprotsessi kahepoolset iseloomu. Lõimumiskava elluviimise tulemusena peaks kasvama kõigi elanike tolerantsus erinevate rahvuste ja kultuuride esindajate suhtes, tõusma immigrandi taustaga elanike elukvaliteet ja suurenema ühiskonna sidusus.KommentaarToimub passiivne vastuseis

Tallinna Lasnamäe gümnaasiumi ja Tallinna humanitaargümnaasiumi õpetaja Igor Kopõtini sõnul toimub gümnaasiumides üleminek eesti õppekeelele vahelduva eduga. „Osas koolides see õnnestus tunduvalt paremini kui teistes. Vastus peitub ettevalmistuses eestikeelseks õppeks põhikoolis,” lausus Kopõtin.

Üleminekut takistavate probleemide hulgas on Kopõtini sõnul kvalifitseeritud õpetajate puudus, kes suudaksid õpetada venekeelsetele lastele aineid eesti keeles. „Olemasolevad õpetajad on alamotiveeritud äärmiselt madala palga ja suure töökoormuse tõttu. Uusi noori õpetajaid kooli ei tule, sest õpetajakutse on noorte seas ebapopulaarne. Eestlastest õpetajaid on vene koolides vaid üksikuid.

Teiseks oluliseks probleemiks on ülemineku küsimuse äärmuslik politiseerimine, mis ei toeta õppeprotsessi, vaid pigem häirib.

Kolmandaks on keelekeskkonna puudus ja meie rahvuslike kogukondade suhteline suletus ning kohati eelarvamused ja ignorantsus,” ütles Kopõtin.

Seni on Kopõtini hinnangul eestikeelse õppe kehtestamine liiga jõuline ning kutsub esile õpilaste ja õpetajate passiivset vastasseisu. „Eesti keele õppimine ja õpetamine peab olema atraktiivne ja meeldiv, mitte aga rõhuv, jõuline pealesurumine,” selgitas ta.

„Eestis võiks olla ühtne koolisüsteem, kus toimiks horisontaalne side eesti ja vene koolide vahel, kes tunneksid end ühe süsteemi osana ehk partneritena,” teatas Kopõtin.