Too seadus on päris nutikalt kirjutatud, iseasi, kas seda alati algse mõtte järgi on rakendatud. Seaduse üldsätete järgi on selle eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine, kuid vara tagastamine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Üldsätted on need, millest tuleb juhinduda kõige muude sätete rakendamisel. Keerukamate omandivaidluste puhul jätab seadus hulganisti ruumi kaalutlemiseks. Näiteks vara tagastamisel organisatsioonile on nõue, et selle põhikirjaline tegevus ei oleks katkenud. Ehkki Tallinna linnakohus tunnistas 1999. aastal vennaskonna omandireformi õigustatud subjektiks, on kuidagi raske uskuda, et meil on võimalik hinnata omandireformi seaduse tähenduses aastakümneid Saksamaal väidetavalt tegutsenud klubi tegevuse iseloomu. Soovi korral oleks näiteks just see põhimõte valitsusele pääsetee ebamugavast olukorrast. Kui see argument tundub olevat nõrk, siis pakub seadus otsekui Mustpeade maja jaoks spetsiaalselt kirjutatud sätte, mille järgi valitsus saab omavalitsuse ettepanekul jätta tagastamata kultuuriobjekti. Et seda teed pole mindud, viitab kas lihtsalt poliitilisele kiusule või mustpeade väga heale lobitööle. Aga ka vastaspoolel on kiusamisvõimalusi. Tallinna kesklinn on nüüd tõhusalt bussiradadega blokeeritud ja liiklemine on tehtud raskeks ka kõigile neile, kes 1560. aasta kangelaslikul kaitsmisel ei osalenud. Mustpeadel tuleb oma maja juurde trammiga sõita.

Riik kaitsku kultuuri

Ülekohtu heastamine on moraalne, hinnanguline ja tunnetuslik kategooria. Ülekohus ei saa ilmselt olla ainult ühe poole emotsioon; ilmselt peaks ka üldsus tajuma praegust olukorda ülekohtuna. Valitsus asub oma korralduses seisukohale, et maja tagastamine ei riiva Tallinna linna huve nii suurel määral, nagu riivaks selle tagastamata jätmine mustpeade huve. See on üsna julge seisukoht ja pole päris selgelt näha, millel see põhineb. Pole aga põhjust kahelda, et tagastamine riivab üldsuse huve. Korralduse järelduste osa, milles tõdetakse, et maja tagastamine hoopis soodustab selle säilimist ja kasutamist kultuuriobjektina, jätab erapooliku mulje. Nagu ka väide, et tagastamisel on oluline lisaväärtus, mis aitab tugevdada Tallinna kui ajaloolise hansalinna kultuuriidentiteeti. Kuidas siis nimelt? Ja et tagastamine võimaldab eksponeerida praegu Saksamaal asuvaid kollektsioone ja kaasata sealseid muinsuskaitseotstarbelisi vahendeid. Mis takistab praegu neid eksponeerida ja millistest vahenditest on jutt? Kogu see argumentatsioon on rohkem kaldu mustpeade suunas, kuigi valitsus saaks südamerahuga jätta maja kultuurihoonena tagastamata, viidates näiteks põhiseadusele, et riik peab tagama eesti kultuuri säilimise; järelikult ka rahvuskultuuri eest igati hea seisma ja olekski sisuliselt kõik.

Omandireform oli eeskätt suunatud eestlastele võõrvõimu poolt tekitatud kahju hüvitamisele. Ilmselt ei taju enamik eestlasi Mustpeade maja tagastamist ülekohtu heastamisena. Küll aga võib tajuda uue ülekohtuna. Ma kaldun arvama, et seaduse mõtte järgi olid ülekohtu subjektid Eestis elanud eestlased, kes oma kodudest välja kihutati. Omandireformi võib kritiseerida, et see üritas justkui aega tagasi keerata ja taastada taastamatut: endisaegseid omandisuhteid. Ent aeg liigub alati edasi ja olud lihtsalt muutuvad. Mustpead pole enam endised, ei keskaja ega 1939. aasta mõistes, ja nende maja ei ole enam olemuslikult endine. Selle maja olemus ja tähendus on muutunud. Eesti kultuuriüldsuse emotsionaalne side selle hoonega on tugevam kui ühel Hamburgi õhtusöögiklubil.

Mustpeadelt ootaks õilsust

Nii et võib-olla oleks mustpeadel mõttekas avada silmad ja loobuda? See oleks ilus žest ja avaks neile Tallinnas menukama tuleviku kui buldogihambumusega välja võideldud omandiõigus. Avalik arvamus neid ei toeta, kas tasub raisata raha järgmistele lobistidele ja mainekampaaniatele? Mustpeade vennaskonnal on olnud Tallinna ajaloos väljapaistev tähendus. Nende tähtsust on alati vääriliselt austatud ja nii see võiks ka jääda.

Angloameerika õigussüsteem tunneb käsitlust, et valdus tähendab üheksa kümnendikku õigusest. Ehk siis, et omandivaidluses tuleks eeldada, et asja valdaja valdab seda õiguse järgi. Vastupidine – nagu meie maja kaasus praegu – tähendaks, et vara on olnud valdaja kasutuses õigusvastaselt. Sellisel juhul oleks mustpeadel äkki õigus isegi saada hüvitust kõigi seniste kontsertide piletite müügi eest kui saamata jäänud tulu? Keegi volitamata isik on nende pinnal ju omatahtsi tuluüritusi korraldanud.

Omandivaidlused võivad alati olla väga keerulised. Ma ei salga, et ka vennaskonna käsitluses on veenvust ja mõnedki nende argumendid on vettpidavad. Ent juriidilised nüansid kõrvale jättes – probleemi olemus on selgelt poliitiline. Kui Mustpeade maja jääks linnale, siis äkki saaks lahti ka tarbetutest bussiradadest? Nende mahamärkimiseks justkui rahvaküsitlust ei korraldatud. Ma ei ole andnud allkirja Mustpeade maja tagastamise vastu ega kavatse seda ka anda. Ma ei pea õigeks, et linnavalitsus kogub neid allkirju eesti keelega rööbiti ka vene keeles. See justkui tähendab, et eesti keelt mitteoskavatel on sõnaõigus selle olulise kultuuriobjekti saatuse suhtes.

Indrek Hargla, kirjanik (hariduselt jurist)