Tervishoiutöötajate seitse kriteeriumi streigi lõpetamiseks
Eile sõnastas Eesti arstide liidu (EAL) peasekretär Katrin Rehemaa väga konkreetselt need seitse teemavaldkonda või küsimust, millele lahenduse leides lõpetavad arstid streikimise.
Kuna aga seitsme nõudmise hulgas on peale palkade ja töökoormuste ka nägemus Eesti tervishoiusüsteemist, pole sel nädalal enam lootust streiki lõpetada – sotsiaalminister Hanno Pevkur kutsus töörühma kokku järgmiseks esmaspäevaks.
Samal ajal on töörühma kutsutud niivõrd kirju osapoolte seltskond, et Rehemaa kardab fookuse kadumist. „Paljast arutamisest on ju vähe, kui midagi ei otsustata,” ütles ta eile. „Me tahame otsuseid, selgeid otsuseid ja ajagraafikuid. Veel kord – kui kõiki asju ei saa täna, siis tuleb teha konkreetne ajakava ja need otsused peavad kuidagi siduvad olema. Ma loodan, et ministri allkiri on piisavalt siduv asi, aga ega meil paremat võtta ei ole. Aga kui minister ütleb, et tema meiega läbirääkimisi pidama ei hakka, arutage ainult oma palka haiglajuhtidega, siis meie sellega nõus ei ole.”
Kuigi streigi lõppemise hetkeks on määratud kollektiivlepingu allkirjastamine, pole arstide soovid palga ja tööajaga piiratud. Palk on prioriteetide nimekirjas seitsme hulgas kuuendal kohal. Seega peame vähemalt nädal aega lihtsalt leppima ärajäänud ja järjekorra lõppu nihutatud arstiaegadega ning ehk vaid analüüsimisega, mida arstide tõstatatud seitse küsimust tervishoiuvaldkonna jaoks tegelikult tähendaksid.
Praegu valitsuse retoorikas kasutatud arstide suured palgad tulenevad nende endi sõnul sellest, et nad töötavad mitmel töökohal ja seetõttu võib kannatada ravi kvaliteet ning patsientide rahulolu. Küll aga tähendaks väiksem koormus esialgu üht teist tagajärge – ravijärjekorrad pikeneksid. Loogika on lihtne: kuna arste on meil teatud hulk, siis nende töökoormuse vähendamine paneks väga konkreetse piiri sellele, kui palju nad saavad patsiente vastu võtta. Kui nad töötavad edasi sama koormusega ja tahavad lihtsalt palka juurde, siis pole see ju lahendanud kvaliteediküsimust. Seega ikkagi nokk-kinni-saba-lahti-olukord.
Teoorias on see küll ilus – neli päeva tööl ja üks päev vaba –, aga tegelikkuses töötavad ka nemad ju öövahetustes, nädalavahetustel ja teevad samamoodi ületunde nagu kõik teisedki. Seega: nad on täiskohaga töötajad. Eesti Päevalehega konsulteerinud ekspertide hinnangul oleks residentidele 40-tunnise töönädala kehtestamine üks kõige lihtsamaid nõudmisi, mis nõuaks umbes miljon eurot aastas.
Üllatav on see sellepärast, et just säärase lähteülesandega üleskutse saatis sotsiaalminister Hanno Pevkur tervishoiuvaldkonna partneritele, et panna paika haiglavõrgustiku tulevikusuunad vähemalt 2020. aastani. Järgmisel esmaspäeval tulevad seetõttu kokku ülikoolide, ametiühingute ja haiglate esindajad ning poliitikud. See töörühm on ehk just platvormiks, kus leitakse põhimõttelised vastused praegustele streikijatele, kuigi korraga kõiki rahuldavaid konkreetseid lahendusi tõenäoliselt ei tule.
Rehemaa sõnul saavad arstid aru, et need nõudmised lähevad mõneti vastuollu koormuse vähendamise nõudega, kuid küsimus on pikemas perspektiivis. Eelkõige vähendaks näiteks kindlustamata inimeste esmatasandi abi hilisemat kulu eriarstiabile. „Kui inimene ei jõua õige ajaga arsti juurde, kui ta ei saa oma hambaid ravida ega esmatasandil end ravida, muutuvad need haigused pikemaks ja kroonilisemaks,” selgitas Rehemaa. „Kokkuvõttes läheb hiljem rohkem vaja arsti ajalist ja riigi rahalist ressurssi kui varasema tähelepanu korral haigustele.”
Teine nõudmine on haigekassa jaotamata kasumi seadusega lubatud maksimaalses mahus kasutamine. Näiteks on Eesti haigekassa seaduses kirjas, et kogunenud ja jaotamata kasumist võib kasutada 30 protsenti, kuid reaalsuses on seda tehtud oluliselt vähem. Kuna palgatõus või järjekordade lühendamine pole ühekordne, vaid püsikulu, tähendaks see lihtsalt kasumi ja reservide kadumist. Raha ju tegelikult juurde ei tule.
See tähendab, et tegelikult lubab arstide liit (kõigi teiste probleemide lahenedes) leppida kasvõi tagasihoidliku palgatõusuga. Iseasi, kuidas nad siis reageerivad, kui ülejäänud küsimused leiavad vastuse ja palgatõusuks pakutakse ikka vaid viis protsenti.
Ent lisaks on ka tervishoiutöötajaid (residentuur, kiirabi, viljatusravi, kutsehaigused), kes saavad palka riigieelarve teistelt ridadelt. Seetõttu soovivadki streikijad, et kokkulepped kehtiksid kõigile.
