Eile sõnastas Eesti arstide liidu (EAL) peasekretär Katrin Rehemaa väga konkreetselt need seitse teemavaldkonda või küsimust, millele lahenduse leides lõpetavad arstid streikimise.

Kuna aga seitsme nõudmise hulgas on peale palkade ja töökoormuste ka nägemus Eesti tervishoiusüsteemist, pole sel nädalal enam lootust streiki lõpetada – sotsiaalminister Hanno Pevkur kutsus töörühma kokku järgmiseks esmaspäevaks.

Samal ajal on töörühma kutsutud niivõrd kirju osapoolte seltskond, et Rehemaa kardab fookuse kadumist. „Paljast arutamisest on ju vähe, kui midagi ei otsustata,” ütles ta eile. „Me tahame otsuseid, selgeid otsuseid ja ajagraafikuid. Veel kord – kui kõiki asju ei saa täna, siis tuleb teha konkreetne ajakava ja need otsused peavad kuidagi siduvad olema. Ma loodan, et ministri allkiri on piisavalt siduv asi, aga ega meil paremat võtta ei ole. Aga kui minister ütleb, et tema meiega läbirääkimisi pidama ei hakka, arutage ainult oma palka haiglajuhtidega, siis meie sellega nõus ei ole.”

Kuigi streigi lõppemise hetkeks on määratud kollektiivlepingu allkirjastamine, pole arstide soovid palga ja tööajaga piiratud. Palk on prioriteetide nimekirjas seitsme hulgas kuuendal kohal. Seega peame vähemalt nädal aega lihtsalt leppima ärajäänud ja järjekorra lõppu nihutatud arstiaegadega ning ehk vaid analüüsimisega, mida arstide tõstatatud seitse küsimust tervishoiuvaldkonna jaoks tegelikult tähendaksid.


1.
Selge töökoormuse arvestus

Arstide kõige selgem mure on kahtlemata olnud nende töökoormus, eelkõige liigne koormus. Seetõttu on nende jaoks tähtsaim teema kollektiivlepingus lahtikirjutamine, mida tähendab ühe täiskohaga arsti töökoormus üldiselt: patsientide arv, ambulatoorse vastuvõtu pikkus ja muud standardid. Samuti „tegelikkusele vastav ületunnitöö arvestamine”, sest Rehemaa sõnul on juba pikemat aega palkadele ja seadustele viidates peidetud ületundide hulka, kiirendatud ambulatoorset vastuvõttu ja seetõttu ei vasta kirjapandud tööaeg tegelikkusele.

Praegu valitsuse retoorikas kasutatud arstide suured palgad tulenevad nende endi sõnul sellest, et nad töötavad mitmel töökohal ja seetõttu võib kannatada ravi kvaliteet ning patsientide rahulolu. Küll aga tähendaks väiksem koormus esialgu üht teist tagajärge – ravijärjekorrad pikeneksid. Loogika on lihtne: kuna arste on meil teatud hulk, siis nende töökoormuse vähendamine paneks väga konkreetse piiri sellele, kui palju nad saavad patsiente vastu võtta. Kui nad töötavad edasi sama koormusega ja tahavad lihtsalt palka juurde, siis pole see ju lahendanud kvaliteediküsimust. Seega ikkagi nokk-kinni-saba-lahti-olukord.


2.
Residentidele täistöötasu

Praegu saavad arst-residendid (need, kes on oma ülikooliõpingud lõpetanud, töötavad arstidena ja teevad selle kõrval veel akadeemilist tööd) haiglates töötades palka 32 tunni eest nädalas. Loogika on selline, et kaheksa tundi nädalas kulutavad nad seega akadeemilisele tööle, mis pole otseselt raviteenusega seotud.

Teoorias on see küll ilus – neli päeva tööl ja üks päev vaba –, aga tegelikkuses töötavad ka nemad ju öövahetustes, nädalavahetustel ja teevad samamoodi ületunde nagu kõik teisedki. Seega: nad on täiskohaga töötajad. Eesti Päevalehega konsulteerinud ekspertide hinnangul oleks residentidele 40-tunnise töönädala kehtestamine üks kõige lihtsamaid nõudmisi, mis nõuaks umbes miljon eurot aastas.


3.
Haiglavõrgu arengukava

Kolmas teema, mille pärast on tervishoiutöötajad mures, on haiglavõrk ja selle tulevik. Seetõttu on ka neil soov arutada läbi ja määrata kindlaks, millises mahus ja missugust eriarstiabi hakkab tulevikus teatud üldhaiglates saama.

Üllatav on see sellepärast, et just säärase lähteülesandega üleskutse saatis sotsiaalminister Hanno Pevkur tervishoiuvaldkonna partneritele, et panna paika haiglavõrgustiku tulevikusuunad vähemalt 2020. aastani. Järgmisel esmaspäeval tulevad seetõttu kokku ülikoolide, ametiühingute ja haiglate esindajad ning poliitikud. See töörühm on ehk just platvormiks, kus leitakse põhimõttelised vastused praegustele streikijatele, kuigi korraga kõiki rahuldavaid konkreetseid lahendusi tõenäoliselt ei tule.


4.
Arstiabi kättesaadavus

EAL-i kõige vastuolulisem nõudmine on arstiabi kättesaadavuse parandamine. Nende lootus on langetada järjekordade pikkuse ülempiiri kuuelt nädalalt tagasi neljale (mis tõstaks eriarstide koormust, nõuaks lisatunde ja -raha), taastada hambaravihüvitis (mis viiks igale kindlustatule ühekordse vastuvõtutasu ulatuses veelgi rohkem raha haigekassast välja) ja tagada kindlustamata isikutele perearstiabi (mis läheks maksma veel kümme miljonit eurot).

Rehemaa sõnul saavad arstid aru, et need nõudmised lähevad mõneti vastuollu koormuse vähendamise nõudega, kuid küsimus on pikemas perspektiivis. Eelkõige vähendaks näiteks kindlustamata inimeste esmatasandi abi hilisemat kulu eriarstiabile. „Kui inimene ei jõua õige ajaga arsti juurde, kui ta ei saa oma hambaid ravida ega esmatasandil end ravida, muutuvad need haigused pikemaks ja kroonilisemaks,” selgitas Rehemaa. „Kokkuvõttes läheb hiljem rohkem vaja arsti ajalist ja riigi rahalist ressurssi kui varasema tähelepanu korral haigustele.”


5.
Haigekassa eelarve suurus

Kuidas aga järgmiseks aastaks haigekassasse lisaraha leida? Arstide liidu üks ettepanek on viia haiglate kapitalikulu ehk robustselt öeldes remondikulu haigekassast üle üldisesse riigieelarvesse. Selle (juba ammu seadusesse kirjutatud) ettepaneku tegi sotsiaalministeerium ka rahandusministeeriumile, kui järgmise aasta eelarvet arutati, kuid siis jäi see kaheksa miljoni euro suurune lisataotlus rahuldamata.

Teine nõudmine on haigekassa jaotamata kasumi seadusega lubatud maksimaalses mahus kasutamine. Näiteks on Eesti haigekassa seaduses kirjas, et kogunenud ja jaotamata kasumist võib kasutada 30 protsenti, kuid reaalsuses on seda tehtud oluliselt vähem. Kuna palgatõus või järjekordade lühendamine pole ühekordne, vaid püsikulu, tähendaks see lihtsalt kasumi ja reservide kadumist. Raha ju tegelikult juurde ei tule.


6.
Palga alammäärade tõus

Ja nii jõuamegi kuuenda nõudmise juurde, milleks on konkreetne palga alammäärade tõus. Arvestades kahanevas järjekorras nõudmiste tähtsust, ei pane ehk imestama, et Rehemaa ütles eile ETV-s nii lepliku lause: „Võtame vastu ausa pakkumise, mis arvestab tõesti kõiki rahalisi võimalusi.”

See tähendab, et tegelikult lubab arstide liit (kõigi teiste probleemide lahenedes) leppida kasvõi tagasihoidliku palgatõusuga. Iseasi, kuidas nad siis reageerivad, kui ülejäänud küsimused leiavad vastuse ja palgatõusuks pakutakse ikka vaid viis protsenti.


7.
Palgakokkulepe kõigile

EAL esindab arste (kuid mitte kõiki) ning Eesti tervishoiutöötajate kutseliit (ETK) osa õdesid ja suurt hulka hooldajaid. Enamikku õdesid koondav Eesti õdede liit ei streigi, vaid korraldab toetusaktsiooni. Asjasse on segatud veel Eesti tervishoiutöötajate ametiühingute liit, kuhu kuulub ka õdesid ja hooldajaid, ning Eesti keskastme tervishoiutöötajate kutseliit. Enamik neist saab palka haigekassa kaudu, kuid otse sellelt tööandjalt, kelle heaks nad töötavad. Kuigi lõpuks vahet ei ole – EAL ja ETK on jõuliselt endale võtnud meditsiinitöötajate esindamise ja tervishoiu tuleviku eest võitlejate raske koorma.

Ent lisaks on ka tervishoiutöötajaid (residentuur, kiirabi, viljatusravi, kutsehaigused), kes saavad palka riigieelarve teistelt ridadelt. Seetõttu soovivadki streikijad, et kokkulepped kehtiksid kõigile.