Meedikute streik kompab seaduste ja eetika piire
Esmaspäeval alanud tervishoiutöötajate streigi üksikasjad on niivõrd komplitseeritud, et kõiki regulatsioone vaadates ei pruugi osa nende aktsioone olla kas seaduslikud, lepingutega kooskõlas või hoopistükkis eetilised.
Nimelt on tüli arstide ja haiglate liidu vahel töötüli ja neil on nii-öelda lubatud streikida. Samal ajal aga on Lääne-Tallinna keskhaigla arstidel ja teistel tervishoiutöötajatel kehtiv kollektiivleping haiglaga.
Kollektiivlepingu seadus ütleb, et sel juhul on osapooled kohustatud streiki mitte välja kuulutama.
Siin aga tuleb pöörata tähelepanu streigi üldisele foonile. EAL-i ja ETK streiginõuetes on kirjas nõudmised, mis laieneksid oluliselt suuremale osale meditsiinitöötajatest kui vaid nende konkreetsete ametiühingute liikmed. Nii on näiteks ETK liikmed vaid mõned õed, enamik õdesid kuulub hoopiski Eesti õdede liitu, kes ei streigi ning teeb toetusaktsiooni rinnamärkidega.
Kui aga streikijad oma tahtmise saavad, siis laienevad õdede alampalgad kahtlemata haigekassa kaudu ka mittestreikijatele.
„Vastust ootame me kümne päeva jooksul,” ütles Lääne-Tallinna keskhaigla juhatuse esimees Imbi Moks ettevaatlikult ning lisas, et sellest sõltuvad siis juba võimalikud juriidilised edasised käigud. Arvestades ka haiglas streikijate seisukohta, et nemad kehtiva lepingu vastu ei streigi, vaid streigivad üleriigilise töötüli raames, oleks haigla ja streikijate vastuolu juriidilistel nüanssidel oluline mõju edasises arutluses. „Mis on ülem – kas seadus või kohalik kokkulepe?” võttis Moks selle küsimuse kokku.
Tööandjate keskliit võttis sel teemal samuti sõna, täpsustades, et lisaks ebaseaduslikule streigile rikuvad osalejad sellega ka oma töölepinguid.
Töölepingute, seaduse ja määruse rikkumise piiril on ka perearstide toetusaktsioon. Nii pööras esimese streigipäeva õhtul tähelepanu perearsti ehk esmatasandi arstiabi kättesaadavusele tähelepanu haigekassa ja eile veel sotsiaalministeerium.
„Perearstide selts alustab 1. oktoobrist aktsiooni, mille käigus osutame arstiabi elanikele täpselt nii palju, kui haigekassa perearstidelt ostab ja meievahelises lepingus on sätestatud,” teatas selts eelmisel nädalal. „Perearst võtab iga päev vastu neli tundi, pereõde kolm tundi ja keskused on avatud endiselt kaheksa tundi päevas.”
Sisuliselt saadeti sõnum, et vastuvõtte võib olla vähem, sest ministeeriumi kinnitatud määruses on öeldud, et vastuvõtuaeg on „vähemalt” 20 tundi nädalas. „Meieni on jõudnud üksikuid signaale, et mõnedel perearstidel on ka tegevuskohas väljas silt, et näiteks kroonilisi haigeid vastu ei võeta,” ütles eile sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. „Tegelikult juriidiliselt asjale lähenedes ei ole neil mingisugust põhjust oma tööjuhendit ja sotsiaalministri määrust täna mitte täita.”
Põhjus on lihtne: määruses on lause „Perearsti vastuvõtuaeg on vähemalt 20 tundi nädalas” järel veel üks lause: „Sellele lisandub aeg paragrahv 3 lõigetes 4–7 loetletud muudele tegevustele.”
Nendes lõikudes on siis pööratud tähelepanu näiteks sellele, et patsiendile peab korraldama vastuvõtu viie tööpäeva jooksul, ägeda tervisehäirega patsiendile samal päeval. Seega on need 20 tundi justkui kontakttunnid koolis, millele lisandub niinimetatud üldtööaeg, mil on vaja tegeleda paberimajanduse ja muu tööalasega.
Perearstide seltsi juhatuse liikme Anneli Talviku sõnul on see „vajadusel” pikema vastuvõtu teema selline, mis kunagi oli mõeldud näiteks ägedamate viiruspuhangute puhuks, kuid praegu on see igapäevane – alla viie-kuue tunni vastuvõttu ei toimu ühelgi päeval. „Arstidel on praegu pidevalt erakorraline situatsioon, selle tõttu saab haigekassa oma kättesaadavuse loosungi tagatud,” selgitas ta.
Nii oleks tema sõnul tagatud tavapärane perearsti töörütm juhul, kui arstil oleks võimalik palgata lisaks veel üks pereõde (mis järgmisest aastast on võimalik) ja assistent, et tegeleda vähem paberimajanduse ning rohkem ravijuhtudega.
Kui aga järelevalvet tegev terviseamet peaks märkama, et perearst ei täida oma lepingut, on peale lihtsakoelise tähelepanu pööramise kõrval võimalik teha neile lepingu rikkumise eest 380-eurone trahv.
Küsimus-vastus-stiilis kirjas selgitas Põlluveer, et kuna meedikud hakkavad streikima „vaheldumisi”, siis ei kaota arstid seetõttu kogu oma palka. „Üks nädal streigivad õed. Arstid tahaks töötada, aga ei saa. Järgmine nädal on õed tööl, aga arstid streigivad. Töö ikka seisab,” seisis täpsustuses kirjas. Ülejäänud ehk siis streigitud tundide eest on Eesti arstide liit valmis töötasu kompenseerima oma reservidest 70% ulatuses tunnitasudest.
Seega kirjeldab Põlluveer ikkagi situatsiooni, kus meedikud ei tööta, kuid saavad haigla käest raha. Kas see ebaaus ei tundu? „Ebaaus? Ega streikimine on niikuinii selline ebamugavusi tekitav situatsioon,” ütles Põlluveer selle peale. „Me püüame säästa inimeste töötasusid natuke. Ega seal midagi muud ei ole.”
Kui arst on streigi ajal tööl, siis liit ei kompenseeri midagi – siis saab ta palka nii nagu ikka. Aga isegi kui töö seisab, hakkavad väidetavalt arstid haiglate käest palka saama. „Jah, mitte küll sellises ulatuses. Siin tuleb keskmist töötasu vaadata,” kinnitas Põlluveer töökorraldust. „Meie eesmärk on võimalikult kaua vastu pidada. Ebaaus? Nii ja naa, sõltub, kust kohast vaadata. Mina isiklikult ei leia selles süsteemis midagi halba. Me oleme avatud läbirääkimisteks ja seda vahelduvat streiki seal statsionaarses [ravis] ei pea üldse tulema.”
