Soovolinik Mari-Liis Sepper: meie ühiskond ei soosi enda eest seismist
Kuidas Eestis üldse soolise võrdsusega lood on? Kus me näiteks Rootsi või Norraga võrreldes oleme?
Mõni aeg tagasi räägiti, et me oleme umbes 30 aastat neist maha jäänud. Aga kus me oleme praegu? Seal, et keskmine eestlane arvab, et sugu on determineeritud geneetikast ja bioloogiast. Ei nähta, et anatoomia ja bioloogia ei ole põhifaktor, et sotsiaalseid suhteid, inimeste hoiakuid ning võimusuhteid saame ise kujundada. Soolise võrdõiguslikkuse termin on inimestele ebaselge ja arvatakse, et see tähendab, et tahetakse tasalülitada bioloogilised erinevused. Aga see pole ju nii.
Hoiakud ja sooline identiteet kujunevad väga varases eas. Õpetaja on ühiskonnas tuleviku kujundajana väga oluline. Seetõttu on ka uuritud nende hoiakuid. Sel aastal on Eesti naisteühenduste ümarlaua sihtasutusel valminud artiklikogumik, kust selgub, et endiselt on suhtumine, et kui poisid on koolis edukad, siis tuleb see nutikusest, aga kui tüdrukud on edukad, siis tuleb see tublidusest, mitte andekusest.
See toob kaasa, et tüdrukute enesekindlus ka edukuse korral kahaneb, aga poisid näevad juba lapsena, et nad on a priori väärtuslikud, kuna esindavad teatud sugu. Selliseid hoiakuid peaks vähendama. Haridusvaldkonnas sugude erinevat olukorda juba nähakse: et väljalangejate seas on rohkem poisse ja et pedagoogid on enamuses naised, et juba viimased kümme aastat on 70% kõigi kraadiastmete lõpetajaid naised. Nähakse erinevusi, aga selleks et minna edasi, tuleb uurida, miks see nii on: miks siis ikkagi pole koolis mehi? See on laiem probleem. Meie tööturul on suur sooline segregeeritus, mehed ja naised valivad erineva töö.
Artiklikogumikus mainitakse ümberpööratud hierarhiat: varem meeste poolt hõivatud valdkonnad, kus nüüd töötavad naised, muutuvad meestele ebaatraktiivseks. Selle takistuse ületamiseks on nii mõnigi direktor nõus maksma meesõpetajale rohkem palka kui naisele, mis on teistpidi…
Jah, seal minnaksegi niikaugele, kus meestele ollakse valmis maksma kõrgemat palka, teadmata, kas see annab koolile ikka väärtust juurde. See, kas õpetaja on mees või naine, ei mängi nii suurt rolli, tähtis on ikka, mida ja kuidas ta õpetab. Eesti koolis on vaja modernset, hoolivat mehelikkust, mitte ürgset macho-tüüpi…
…nagu habetunud tööõpetuseõpetaja?
Jah, ja kes võib-olla arvab, et koolis võibki olla natuke vägivalda, ja kes ei näe sotsiaalseid probleeme, nagu näitas kõnealune uuring. Kooli on vaja hoolivat meest, mitte lihtsalt meest iseenesest.
Olgu siis praeguste õpetajatega kuidas on, aga mida arvate praegusest õpetajakoolitusest? Kas sealt tulevad soorollide taastootjad?
Õpetajate koolituses ei ole piisavalt soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste teemat. Ka õppematerjalist on puudus. Haridusjuhid peaksid selle teemaga tegelema, praegu oleks neil aeg ärgata – võib-olla viimane aeg ärgata.
Mulle on jäänud mulje, et Nõukogude aeg tegi naisest traktoristi, uus Eesti aeg tegi temast taas 1930-ndate vaimus talutütre ja nüüd on justkui peataolek.
Ametlikus nõukogude propagandas oli naiste ja meeste võrdõiguslikkus olemas, aga kas naised ja mehed ka tegelikkuses võrdsed olid? Milline oli tookord sooline palgalõhe? Kui palju naisi jõudis otsustustasandile? Kas kodused kohustused olid meeste ja naiste vahel võrdselt jagatud? Mina olen siinkohal skeptiline. Meil võivad olla 20. sajandi alguse mehelikkuse ja naiselikkuse ideaalid, aga nad jäävad praegu ajale jalgu. Poisse ja tüdrukuid praegusele tööturule sama mudeli järgi ette valmistades hakkab see meie majandusele ja ühiskonnale negatiivselt mõjuma.
Mida peaks tegema?
Pedagoogikaprofessor Tiiu Kuurme ütleb, et kool on küll feminiseerunud, aga viib ellu maskuliinseid norme ja teeb seda suure jäikusega, mis ei sobi Kuurme silmis enam ei mees- ega naissoost õpilastele.
Me kujundame oma soo-identiteeti esimestest elupäevadest saadik ja kujunemine sõltub sellest, mis on meie ümber ja kuidas meisse suhtutakse. Mina väidan, et praegu on meie koolid ja lasteaiad soopimedad. Nad väidavad, et käitume kõigiga samasuguselt, aga tegelikult ikkagi tehakse tüdrukute ja poiste kui gruppide pinnal üldistusi, mis on väga piiravad. Kui poisid on ülemeelikud, ei suuda distsipliinist kinni pidada ja tahavad rohkem ruumi, siis tuleb seda aktsepteerida, aga tüdrukute puhul justkui mitte.
Niisiis tuleks parandada õpetajate ja lasteaiakasvatajate koolitust, siis oleks ühiskond 10–15 aasta pärast võrdsem?
Jah, aga alustada tuleks haridusjuhtidest, kes peaksid vaatama reaalsusele silma, lugema uuringuid ja uurima, millised on probleemid. Lahendused ei ole lihtsad. Praegu on olukorda püütud lihtsustada, sest loodetakse lihtsatele lahendustele. Ei saa öelda, et kool on feminiseerunud ja võtame siis nüüd väevõimuga mehi juurde. See ei pruugi kohe head teha. Olukord on komplekssem. Mis on hariduse põhiväärtused? Need on meil praegu väga üldises sõnastuses seadustes kirjas. See peab jõudma iga kooli tasandile, et arengukavas oleks näiteks kirjas, et meil on soolise ebavõrdsusega sellised ja sellised mured ja me tahame seda järgmise viie aasta jooksul niimoodi ja niimoodi muuta. See ei ole midagi kauget ja abstraktset. See on konkreetne ja puudutab inimesi, seda, kuidas meie majandus järgmise 10–20 aasta jooksul areneb, kui palju ja kas üldse kahaneb sooline palgalõhe, kuidas me oma talente hoiame, kas meie andekad noored naised tahavad jääda Eestisse ja leiavad oma kvalifikatsioonile vastava töö.
Kas teil praegu on võimalik pöörduda Aaviksoo poole ja vastavad ettepanekud teha?
See võimalus on juba olemas. Eelmisel aastal tegime suure projekti sootundlikust eelarvestamisest. See tähendab, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärk jõuab kõigi ministeeriumite valitsusaladesse. Loomulikult ka raha – ei saa nii, et kirjutame midagi tegevusplaani, aga tegevusteks raha ei määrata.
Nii et on lootust, et tasapisi hakkavad asjad paranema?
See on aeglane protsess, aga asjad liiguvad. Viis aastat tagasi ütles iga teine soolise palgalõhe jutu peale, et „ma ei usu, ei saa nii olla”. 2010. a tuli suur uuring, selgitustööd on tehtud, see on nüüd inimesteni jõudnud, et see on probleem.
Naised on tööle kandideerides tundnud, et neile on eelistatud meessoost kandidaati. Kas teie poole pöördumisest oleks kasu?
Oleks küll. Palgasaladusega on nii ja naa – see on omamoodi väike müüt. Töölepinguseaduse säte on selline, et kui töötaja soovib, ei tohiks tööandja tema palganumbrit teistele avaldada. Aga sellele põhimõttele on argiarusaamas keeratud üks vint juurde, justkui ei tohiks palganumbrit avaldada mitte mingil tingimusel mitte kellelegi.
Seaduses on antud töötajale õigus, et kui tal on kahtlus, et ta saab soo tõttu vähem või rohkem palka, on töötajal õigus oma tööandjalt välja nõuda kirjalik selgitus selle kohta, kuidas tema palk kujuneb: mis on kriteeriumid, mida arvesse võetakse? Kui see seletus ei võta kahtlust ära, võib pöörduda voliniku, tööinspektsiooni või kohtu poole.
Ja teie saate küsida näiteks nii minu kui ka mu kolleegide palgad ja tuvastada, kas meie firmas on diskrimineerimist?
Kui ma võtan asja menetlusse, saan kõik vajalikud seletused ja dokumendid välja nõuda.
Kui palju on Eestis seksuaalse ahistamise kaebusi?
Neid on üksikuid, viimasel kolmel aastal pole olnud üle viie kaebuse aastas.
Kas see tähendab, et me ei ahista üksteist või ei taju teatud käitumisi ahistavana?
Mina olen suurte järelduste tegemisega ettevaatlik. See, et meil on aastas 90 kaebusest pooled soolise diskrimineerimise kohta, ei tähenda, et pooled diskrimineerimised oleksidki reaalsuses soo tõttu. See näitab vaid, et see temaatika on ühiskonnas rohkem teada.
Keeruline on oma õiguste eest seista olukorras, kus tööandja on tugevam pool ja võib su elu väga keeruliseks teha. Näeme, et inimene pöördub meie poole siis, kui tal pole enam midagi kaotada: on antud koondamisteade või on suhted nii keerulised, et ta on valmis lahkuma, või on juba lahkunud ja tahab teada, kas teda koheldi ebaõiglaselt. Neid on vähe, kes tahavad samas kollektiivis samade ülemuste all edasi töötada ja samal ajal pöörduda voliniku poole või töövaidluskomisjoni. Eesti töökultuur on kahjuks endiselt selline, et oma õiguste eest seismine ei jää karistamata. Meie praegune ühiskond ei soosi seda, et inimene enda eest seisaks.
Mida siis teha?
Kui on probleeme, tuleb pöörduda vähemalt siia nõustamisele. See on anonüümne, nime ega firmat ei pea ütlema.
Kes on need, kes üldse söandavad teie poole pöörduda?
Üldise statistika tegemiseks pole meil veel piisavalt pöördujaid, aga siiani on meie poole selles küsimuses pöördujad olnud peamiselt spetsialistid – nende seas mitu juristi – ja ei ole olnud lihttöölisi. On üks naine, kes soovis kaubandusketti tööle ja keda väidetavalt ei võetud lapse tõttu. Ma ei leidnud aga uurides piisavalt tõendeid, et see tõesti nii oli.
Kui kaua pöördujal vastuse saamisega aega läheb?
Arvestades seda, et oleme tööl kahekesi, siis on see hea tulemus, et 67% kõigist pöördumistest on saanud lõpliku vastuse paari nädala jooksul. Seda siis, kui vastuses on vaja selgitada õigusi vms. Kui on tarvis kaebust menetleda, siis läheb kauem. Seaduse järgi peame menetlema kahe kuu jooksul. Reaalsuses ei saa peaaegu ükski juhtum nii ruttu valmis.
Kas tähtaeg on ebareaalne või oleks vaja rohkem personali?
Kui voliniku pädevust paika pandi, siis õiguskantsler ütles, et selline tähtaeg on ebareaalne. Kui on õiguslikult keerulised küsimused ja on vaja küsida eri ministeeriumite vms arvamust, siis see võtabki kauem aega. Kui meil oleks personali rohkem, siis jõuaks kiiremini, aga menetlus on kirjalik ja võtab omajagu aega.
Teid on töö aegluse tõttu meedias palju nahutatud. Mis te arvate: kui te oleksite mees, kas siis oleks kriitika olnud teistsugune või leebem?
Ma ei oska öelda. Aga see on fakt, et on olnud kõrgeid naisametnikke või ka poliitikuid, kelle puhul kumab meedias nende tegevusanalüüsidest läbi, et neil on sugu. Meestel teatavasti ei ole sugu: nad on mehed, inimesed. Aga naised on naised. Näiteks Eesti Ekspressis oli artikkel „Naisministrite ämbrisseastumised”. Kas tõesti nende ministrite tegemised olid kehvemad seetõttu, et nad olid naised? Pooleldi naljaga on arvajad arutanud, mis oleks avalikkuses räägitud, kui vabadussamba probleemidega oleks kimpus olnud naisminister. Siis oleks räägitud, et kui sambal tuled ei põle, järelikult naine ei saa tehnikaga hakkama, on saamatu jne. Meie ühiskonnas on tugevad soolised eelarvamused.
KAEBUSED
Kaebusi esitavad mehed ja naised võrdselt
Soovolinik Mari-Liis Sepperi sõnul ei saa keskmist aastast pöördumiste arvu öelda, sest osal aastatel on pöördumiste arv kahekordistunud. 2011. aastal oli 358 pöördumist.
Pöördumistest eraldi arvestatakse kaebuseid, kuna pöördumiste hulgas on ka koostööpartnerite pöördumised, meediapäringud jms. Kaebusi oli 2011. aastal 90 ja nende arv on alates 2009. aastast hüppeliselt suurenenud.
Seejuures on pooled kaebused meestelt.
Naistel on probleeme pärast lapsepuhkust tööle naasmisega: millised on töötingimused, kas saadakse endisele tööle tagasi.
Meeste mured puudutavad laste ja vara jagamist kohtus. Aga kui asi on kohtus, siis ei saa volinik sekkuda.
Mehi koheldakse Sepperi sõnul ebavõrdselt ka olukordades, kus nad isana soovivad oma laste eest hoolitseda, kuid ühiskondlik eelarvamus ei soosi seda.
