Näitusehalli alguses on ühel firmal üleval korvpallimäng: viska pall korvi, tee skoori, „võida tasuta iPhone“ ja tutvu ravimireklaamidega. Üks neist räägib, et „asi on detailides“, neil on seal hobust silitava kiilaspea fotod ning veel üks silt, kus kirjas: „Esimene ja ainuke ensüümivahetusteraapia, mis ravib Hunteri sündroomi.“ Seisan silmitsi kaardiga, kuhu on mustrisse paigutatud kümnete kaupa musti ruute, millest igaüks tähistab mõne firma kioskit, kõik need on nummerdatud, ning mulle vahib kaardi keskelt otsa punane täpp, mis ütleb: „Olete siin.“

Üks nool kaardil osutab sellele, kust halli sisse pääseb. Teine nool näitab väljapääsu asukohta. „Osavõtjad sisse. Osavõtjad välja.“ Nurga taga on sünnituseelse geenitesti blanketid ja reklaamlehed, mis kujutavad soojas oranžis valguses kümblevaid väikseid looteid, ning samal ajal, kui mina vaatan neid väikseid beebisid, kelle saatuse otsustab geenitest, jagab Palais’ personal laiali suupisteid ja kallab täis veiniklaase.

Geneetika. See on mõõk, millega me oleme tapnud Jumala ja teinud iseendist kuningad. Vaene vana paavst Benedictus on endiselt Vatikanis, kohtub palveränduritega ja õnnistab neid, otsekui Jumal oleks ikka veel elus, aga Jumal on surnud ning geneetika tappis ta. Geneetika on meie uus jumal. Ning keegi pole sellest veel aru saanud! See oli geniaalne mõrv: pole laipa, pole roima.

Näitusehalli keskel võtan endale klaasikese valget veini ja taldrikutäie kookosekrevette. Kuulda on taldrikuid ja klaase ja kolinat ja jutuvada. Mida rohkem veini juuakse, seda valjemaks vada läheb. Siinsamas on umbes 25 valget kott-tooli, kus osalejad lebavad, uurivad oma iPade ja iPhone’e, rüüpavad veini ja üritavad jõuda otsusele, kas mängida ravimitootja korvpalli, käia ära instrumenditootja bussis või minna lihtsalt uue põlvkonna sünnieelse diagnostika õhtusele sessioonile.

Siin seistes tunnen oma õlal rasket kätt, pööran ümber ja vaatan otsa tuttavlikule buldoginäole.

* * *
„Adam Cruz!“ hüüatab buldog tõrrehäälega.

„Peep!“ hüüan vastu. „Tore sind näha, tore sind näha.“

Eesti geneetikaguru lihtsalt mühatab vastuseks. Ta on riides nagu ikka, kombekohaselt mustas rullkraega kampsunis ja mustade pükstega, üleni mustas nagu ikka. Tema paksud plaatinakarva juuksed turritavad metsikult igas suunas. Ta kissitab mulle nende Tšingis-khaani silmadega otsa ja sügab oma kollast habet.

„Viimati kohtusime Tallinnas,“ uratab ta.

„Jaa, tõsi ta on,“ ütlen ma ning siis välgatavad mul peas seksimälestused ja ma suudan mõelda vaid tema pikkade jalgadega sekretärile, mis ta nimi ka polnud, Pille vist? Too kesköine joobnud jäsemete ja torsode üksteise vastu hõõrumine mingis peenes vanalinna sviidis, mille eest maksis Eesti Geenivaramu. Ning siis see mõistatuslik meil, mille ma tüdrukult kuu aja pärast sain: „Mida sa teeksid, kui ma oleksin rase?“

„Niisiis, Peep,“ ütlen ma, ohkan ja tõmban käega läbi juuste. „Millal sa siia jõudsid?“

„Eile,“ mühatab ta jälle selle tugeva aktsendiga. Tema hääl on madal ja räpane nagu muda.

Mäletan, kui raske oli temaga tehtud intervjuud diktofonist maha kirjutada. Ma pidin diktofoni kõlari täiesti põhja keerama.

„Tollist läbi saamine oli põrgulik,“ möriseb ta edasi. „Põrgulik. Nad esitasid mulle igasuguseid lolle küsimusi. Mu kotid otsiti läbi. Nagu mõni eestlane tahaks end Montréali südalinnas õhku lasta. Või arvasid nad, et ma smugeldan narkootikume?“ Ta turtsatab ja proovib naeratada. „Või olen mõni vene mafiooso. Kas ma sinu arvates näen välja nagu vene mafiooso?“ Viiking vahib mulle otsa.

„Ei, ei, muidugi mitte.“

„On ikka kanadalased,“ irvitab ta.

„Jaa, mind pinniti ka piiri peal...“

„Igatahes on meil sinuga üht-teist rääkida, Adam. Huvitav uus projekt. Peenise mikrobioom.“ Ta kergitab üht oma puhmas kulmudest.

„Ahhaa, jaa,“ noogutan. „Peenise mikrobioom, kõlab põnevalt.“ Üritan tõsist nägu säilitada.

„Ära aja mulle lora, Adam,“ uratab ta. „Sa tead küll, et see on kuradi naljakas.“ Peebu silmad kõverduvad ning ta laseb kuuldavale häguse naerupahvaka. Ka mina kõhistan kaasa. Siis muutub Peebu nägu aga taas surmtõsiseks. „Ma pean täna pärastlõunal tuhandete inimeste ette astuma ja ütlema umbes sada korda sõna „peenis“. Me uurime ümberlõikamise mõju HIVga nakatumisel. Ma arvan, et me oskame välja käia mõned testid, millega Aafrikas nakatumist seirata.“

„Kas Tantratech millegi sellise kallal juba ei tööta?“

„Tantratech?!“ kortsutab ta kulmu. „Tantratech arvab, et peenise mikrobioom kuulub neile, aga ei kuulu, ei kuulu, mida nad ka ajakirjale Time ei räägiks.“

„Te nägite ka seda artiklit?“

„Idioodid,“ mühatab ta. „Ja kas sa märkasid, kui kehvasti selle Time’i artikli taust oli läbi töötatud? Nad oleksid pidanud tulema Tallinna ja rääkima meiega, meie läbimurdelistest uuringutest. Me avaldasime peenise mikrobioomi kohta artikleid juba 1996. aastal,“ uratab ta. „1996! Aga ju siis oli Time’ile liiga tülikas pisikest Eestit mainida.“

„Aga ega te ei karda, et teid kohtusse kaevatakse? Nymphogeni nad ju kaebasid kohtusse.“

„Kohtusse? Mina kohut ei karda. Kõik Tantratechi kohtuasjad meie vastu surevad eos.“

„Surevad... eos?“

„Jah, Adam, surevad,“ uriseb ta edasi. „Nende intellektuaalomand Eestis ei kehti. Ning me oleme peenise mikrobioloogia vallas patente taotlenud juba 15 aastat. Nii et me võime uurida seda, mida me tahame. Ning pakkuda oma teste, nagu me tahame. Kui sa tahad, võid sa selle mõnda oma artiklisse kirja panna.“

„Hästi.“

„Aga see, mida ma sult päriselt vajan, on lugu meie teedrajavast ja ülimoodsast tööst peenise mikrobioomi sekveneerimisel. Meie laborites panevad laborandid ööpäev läbi peenisemikroobide genoome kokku. Meil on andmeid sadadest Eesti peeniseproovidest.“

„Hull värk.“

Peep kõhistab pisut naerda. „Eks ole. Tuhandete peeniseproovide saamine ei ole mingi lihtne asi. Aga, nagu ma ütlesin, läheb mul sinult, Adam, tarvis lugu, mis annab Tantratechile teada, et me ei karda neid ega nende kohtuga ähvardamist. Peenise mikrobioom ei ole nende oma.“

„Hästi,“ ütlen ma jälle. Ning ma tulen rõõmuga talle vastu, arvestades mulle osutatud luksuslikku kohtlemist Tallinnas, kui võib-olla rasestunud sekretärid välja arvata. Mis siis, kui Pille sünnitaski? Või tegi aborti? Või oli tal nurisünnitus? Ehk ta polnudki rase? Või lippab mõni minu Y-kromosoomiga vaene poisike praegu mööda Tallinna ringi? Tule, taevas, appi!
Mu selg läheb higiseks.

„Nii et näeme sessioonil?“ segab Peep mu mõttelõngale vahele.

„Jah, muidugi,“ ütlen talle. „Kindlasti tulen.“

„Väga hea,“ ütleb ta ja mühatab. „Ma annan sulle pärastpoole intervjuu ka.“ Siis tormab ta minema.

Näitusehall elab edasi – veel veini, veel putkasid, veel multifilmitegelasi. Mõne minuti pärast põrkan kokku ühe teise geneetikaguruga, keda ma olen korduvalt intervjueerinud. Seekord mitte hirmuäratav viiking, vaid hoopis tuisupeast newyorklane. Tema nimi on Saul, tema laboris New Yorgi ülikoolis tehakse sünnieelseid teste ning tal on valged lokkis juuksed nagu Einsteinil. Õigupoolest on ta nimi Eisenstein. Mul on tunne, et doktor Saul Eisenstein ei mäleta mu nime, ehkki ta küll kohe väidab, et mäletab ikka. Igatahes tunnen minagi ta vaid hullu teadlase juuste järgi vaevu ära. Kui ma teda tänaval näeksin, poleks mul aimugi, kes ta selline on. Võib-olla peaksin teda kodutuks parmuks.

„Jaa, muidugi ma mäletan teid,“ ütleb Eisenstein, kui tema poole pöördun. „Aga kus me kohtusime? Ühendriikides see ei olnud. See oli Euroopas, eks ole?“

„See oli minu arvates Idaho osariigis, Boise’is,“ ütlen ma. „Loode-Ameerika geneetikakonverents?“

„Ah, õige küll,“ ütleb ta ja lööb käega vastu otsaesist.

„Me ajasime juttu hotelli basseini ääres.“

„Ah, õige küll,“ ütleb Eisenstein. „Basseini ääres.“

„Ja mul on meeles, et te ütlesite nii: „Selles linnas ei elaks ma küll mingi raha eest!“.“

„Millises? Boise’is? See on endiselt nii,“ ütleb ta ja naerab korraks. „Aga kuulge, kas teil polnud siis pikemad juuksed?“ Ta kissitab minu poole silmi ja varjab käega suud.

„Ei, ma arvan, et lühemad olid.“

„Ah, õige küll,“ vaatab Eisenstein mind uuesti. Siis kehitab ta õlgu. „Seega, kuidas ma saan kasulik olla?“

„Tahtsin vaid tere öelda,“ ütlen talle. „Tutvust värskendada. Uurida, kas midagi põnevat on teoksil.“

„Kas te hommikul mu ettekannet nägite?“ vastab ta ja kissitab taas mu poole silmi.

„Jah,“ valetan ma ja vaatan talle otsa. „Väga huvitav oli.“

„Väga hea, väga hea,“ noogutab ta. „Tore, et saite tulla. Meil peaks sel teemal mõne nädala pärast korralik teadusartikkel ilmuma, kui huvi on.“

„Väga hea,“ ütlen ma. „Ma võtan siis teiega ühendust.“ Ma kujutan juba ette, kuidas sellele järgneb üks pikk ja nüri intervjuu. Ning siis pean ma selle kõik üles kirjutama. Veel üks päev mu elust raisus. Issand jumal, ma vihkan neid inimesi.

Vaatame taas hetke teineteisele otsa ega ütle sõnagi.

„No hüva siis,“ katkestab Eisenstein põgusa vaikuse. „Oli meeldiv teid näha,“ piilub ta mu rinnasilti, „Adam.“ Siis kõnnib ta minema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid