Paraku kõige hea kõrval peab rääkima ka igapäeva-probleemidest. Olen õpetanud eesti keelt ja kirjandust juba kolmkümmend aastat ning järjekindlalt nõudnud korrektse ja ilusa emakeele kasutamist. Samal ajal kohandanud end muutustele.

Viimastel aastatel olen märganud, et õpilaste keelekasutus on muutunud pealiskaudsemaks, isegi lohakaks. „Tegelt mul on suht suva,“ ütles hiljuti üks rüblik, kui rääkisime lauseehitusest ja sõnavarast. Nii ongi.

Kirjandites leidub palju kummalisi väljendeid, mille puhul on keelereeglitest kaugelt mööda käidud. Sageli ei saagi õpilane aru, miks tema töö on nii punane on, sest enda arvates kirjutas ta ju korralikult. „Omg,“ kiljatas üks neiu, kui oli hinde teada saanud. (Vanasti oleks see kiljatus kõlanud umbes „Oh, mu jumal…“.)

Kui kuulsin, kui palju tunde õpilased virtuaalmaailmas oma aega veedavad, siis polegi vaja palju küsida, miks on sõnavara ühekülgne või isegi primitiivne. 5-8 tundi on ööpäevast lõigatud, mil võinuks suhelda vanematega, lugeda raamatuid või ajalehti.

Kellel on kodus vanaema-vanaisa, selle sõnavara on tunduvalt suurem. Nemad enamasti teavad, mida tähendavad ka näiteks sõnad „hambamees“, „kirvetöö“, „kuldsuu“, “elukool“ jne. Paljude jaoks olid need metafoorid täiesti uudissõnad.

Varem tegi õpilane raamatukogus referaadi kirjutamiseks mitmeid tunde tööd, nüüd miksitakse sageli arutlused kokku erinevate aadresside materjalidest. Varem loeti rohkem, sest polnud netiportaali annaabi.com.

Õpetajatele seab see kõik loomulikult lisaülesandeid. Olla kursis kõige muutuvaga. Kannatlikult ja järjekindlalt parandada ja selgitada. Ja ikka uskuda, et eesti keel ei hääbu, nagu armastatakse viriseda.

Olen oma internetisõnavara tänu lastele kogu aeg täiendanud. Näiteks tean ma nüüd, mida tähendab dialoog: „Mt?“ „Ns.“ („Mis teed?“ „Niisama.“).