Minu vanemad elasid koos kolmkümmend õudset aastat. Arvatavasti oli esimene lause, mille mina ära õppisin, see: „Palun lahutage ära!” Isa röökis, et ema on madu, ja õhetas viha käes. Ema pigistas suu kriipsuks ja oli külm nagu jää. Selleks ajaks, kui ma kaheksateist sain, tundus mulle, et olen mitme eluea jagu tülisid maha pidanud. Tollal oli lahutamine avalikult taunitud nähe ja seetõttu püsis enamik kooselusid koos. Terve eluaeg karjuti, lõhuti nõusid ja nimetati üksteist kõikvõimalike nimedega. Pärast surma lebati rahumeelselt koos üksteise kõrval mullas, õnnis naeratus näkku voolitud.