Ian Buruma: USA presidentaalne ilu
Mis on presidendivalimiste debati mõte? USA presidendivalimiste kontekstis on 'debatt' natuke eksitav sõna. Kui eelmine Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kohtus oma sotsialistist võistleja Francois Hollande´ga, siis see oli debatt – sisuliste teemakäsitlustega ja vältas rohkem kui kaks tundi.
Seevastu sarnanevad presidendivalimiste debatid USA-s rohkem nagu lavastatud etendustele, kus vastuseid võimalikele küsimustele on lõputult treenitud koos treenerite ja nõunike meeskondadega.
Kandidaadid USA debattides kasutavad hoolikalt valitud ajakirjanikke, kes jälgivad harva isegi vastuseid küsimusele. Kandidaatide esinemises jälgitakse rohkem kehakeelt, näolihaste tõmblusi, juhuslikke ohkeid, naeratusi, pilkavaid muigeid ja tahtmatuid silmapööritusi kui presidendikandidaatide presentatsioonides kasutatavate argumentide sisu. Kas kandidaat jätab mulje snoobist või sõbralikust semust, keda saab usaldada? Kas naeratused paistavad siirad või võltsid?
Antud “tähelepanekud” võivad olla suure tähtsusega. Kaotas ju ka Richard Nixoni võistluse John Kennedy vastu väidetavalt just televisioonis: Kennedy tundus lahe ja sarmikas, samal ajal kui Nixon põrnitses vihaselt kaamerasse, higi mööda õhtust habemetüügast alla voolamas. 1980-nda aasta debatis Ronald Reaganiga jättis Jimmy Carter endast mulje kui eneseimetlejast, kes naljast aru ei saa ja Reagan kui sõbralikust vanaonust. Carter kaotas.
Aastal 2000 ei suutnud Al Gore otsustada, millist rolli ta soovib mängida oma debattides George W. Bushiga, sellega tundus ta silmakirjalik ja ebaautentne, muutes oma olekut kord ülbeks, siis jälle alandlikuks ja vastupidi. Tal olid paremad argumendid, kuid ta kaotas “debattides” (samuti valimistel) sellegi poolest.
Arvatakse, et sellel kuul toimuvad debatid president Barack Obama ja vabariiklaste leeri esivõitleja Mitt Romney vahel võivad otsustada presidendivalimiste saatuse. Ekspertide arvates on see Romney viimane võimalus. Kui Obama hakkab esinema kui elitaarne professor, siis võib ta kaotada. Kui Romney vihastab või teeb teeb mõne halva nalja, siis muutuvad tema šansid olematuks. Veelkord, küsimus ei ole selles, kellel on parem poliitika või kõlavamad ideed - kõik sõltub presentatsioonist.
Rohkem kui 67 miljonit ameeriklast vaatasid esimest selle aasta kolmest debatist. Vastavalt avaliku arvamuse uuringule ei ole ainult 17% valimisõiguslikust elanikkonnast veel otsustanud, kumba kandidaati toetada. See on üllatav, arvestades suurenevat poliitilist lõhet kahe peamise USA poliitilise partei vahel. Eravestluses võivad Obama ja Romney olla võimelised kokku leppima paljudes asjades, kuid siiski on vabariiklased liikunud kaugele paremale, Obama on liikunud mõõduka liberalismi suunas ja Romney on samas suunas kaasa tõmmatud.
Kui eksisteerib väljaütlemata rassilise eelarvamuse mõjur, mida isegi tõsiparempoolsed vabariiklased avalikult väljendada häbenevad, siis teatud protsent ameerika valijaid ei hääleta musta mehe poolt, mida iganes ta räägib või ükskõik kui hea ta debati käigus välja näeb.
Kui ennustus, et 17% valijatest ei ole veel otsustanud, ei veena, siis tuleb neil otsida uus teema. Nad soovivad näha, kas ühte meest eelistatakse rohkem kui teist. Nende jaoks saab ametisse astuda vaid üks kandidaat ja debatid on lihtsalt isiksuste võistlus.
Eelmistel valimistel, kui sageli puudus igasugune poliitiline erinevus demokraatide ja vabariiklaste vahel oli sellel “point”: vabariiklased on rohkem kaldu suurettevõtete huvide ja domokraatid töölisklassi huvide poole, just nagu välispoliitikas. Seega ei saanud otsustusvõime puudumises alati valijat süüdistada. Valijad ei suutnud teha ratsionaalset otsust, järgisid oma instinkte ja hääletasid kandidaadi poolt, kes tundus kõige sümpaatsem.
Seekord tundub, et nii omavoliliste valikute jaoks on palju vähem õigustusi. Poliitilised erinevused on seekord päris suured, aga sellegi poolest ei ole mõtet isikute vahelist võistlust täielikult ignoreerida. USA presidendiamet on nii monarhiline kui ka poliitiline institutsioon. President ja esimene leedi on Ameerika Ühendriikide kuningas ja kuninganna – need on ametlikud näod, keda välismaailmale esitletakse.
See ei ole täielik absurd, seetõttu tahavad valijad, et nende presidendipaari välimus neile meeldiks, jättes poliitika kõrvale. Suurimat võimu omava poliitiku valimine televisioonis esinemise kvaliteedi järgi võib tunduda meelevaldne, isegi kergemeelne. Kuid see ei ole meelevaldsem kui sünnimoment, mis annab kuningatele ja kuningannadele õiguse oma riikide troonile.
Erinevus seisneb loomulikult selles, et enamus moodsaid kuningaid ja kuningannasid on konstitutsioonilised monarhid, kellel puudub poliitiline võim. Seevastu aga mees, kelle Ameerika Ühendriikide valijad oma riiki juhtima valivad, mõjutab kõikide elu ja mitte ainult ameeriklaste. Kuna mitte-ameeriklased ei saa presidendivalimistel hääletada (kurvastuseks Obamale, kes sellisel juhul arvatavasti ülekaalukalt võidaks), peame sõltuma arvamusest, et 17% mitte otsustanud valijatest vaatavad sellel kuul televiisorit.
See ei pruugi lohutada, aga Ameerika Ühendriikidel on üks eelis, mis monarhiatel puudub. On see hea või halb, aga ebakuningat saab iga nelja aasta tagant vahetada. Võistlus – osalt ideoloogiline, osalt iludusvõistlus – võib üha uuesti alata.
Copyright: Project Syndicate, 2012.
