Katri Viitpoom on töötanud kuus aastat koolipsühholoogina nii väikeses maakoolis kui ka suuremas linnakoolis. Tema sõnul tuleb koolikiusamise juhtumeid sageli ette, kuid õpilased pöörduvad selle murega psühholoogi poole üsna harva. „See on tavaliselt nii, et õpetajal on tugev kahtlus, et kedagi kiusatakse, ja ta ise informeerib sellest koolipsühholoogi. Kiusamist on õpilasel hästi raske tunnistada ja see probleem on sageli hästi alandav, nii et ka abi otsida on häbi,” selgitas Viitpoom.

Tema sõnul on poiste vahel rohkem füüsilist vägivalda ja tüdrukute puhul rohkem kaudset tagakiusamist või alandamist ja mõnitamist. „Pigem on kindlasti kasvav trend tüdrukute agressiivsus. Võib öelda, et agressiivsust on koolis rohkem, sest meie elu on vabam, piiranguid vähem ja head suhted ei ole niivõrd väärtustatud kui varem. Samas erinevaid kiusamise vahendeid on väga palju ja koolivägivalla piirid on läinud väga keeruliseks. Tihtipeale pole võimalik aru saada, kas see on füüsiliselt koolimajas toimuv kiusamine ja kui palju on kool küberkiusamisse segatud,” lisas Viitpoom.