Koolivägivald: õpetaja kogemus
Kõik hea toimub kampaania korras ja üksikutes koolides. Mõne aasta eest Tallinna ülikooli selleteemalistes töötubades osaledes sai mulle selgeks, et vägivallavastane kasvatus toimib Eestis hästi ainult lasteaia tasemel.
Tegelikult on kõik targad asjad ääretult lihtsad.
Olen õpetaja. Kui ma 25 aastat tagasi kooli tööle tulin, siis koolivägivallast veel eriti ei räägitud. Ometi tundsin, et see on väga-väga suur probleem. Ja hakkasin end sel teemal harima. Võimalusi selleks on piisavalt: kirjandus, koolitused, rahvusvahelised projektid. Nüüdseks on mul asjast oma nägemus ja tundub, et toimiv vägivallavastane laste kasvatamise kogemus.
Esiteks on vaja last kaitsma ja õpetama kas või ühte sellist inimest, kellel oleks suur empaatiavõime, kes hooliks lapsest isetult. Siis ei jää laps oma murega üksi. Ta ei pea isegi midagi rääkima, sest lapse olekust, näoilmest, säratutest silmadest, kehahoiust ja fantoomvaludest võib tähelepanelik vaatleja paljugi välja lugeda. Klassijuhatajad peaksid iga päeva algul leidma vähemalt viis sekundit, et igale lapsele otsa vaadata.
Teiseks tuleb meeles pidada, et kõige suurem töö tuleb ära teha esimese klassi algusest teise klassi jõuludeni. Sest siis tuleb lastele selgeks õpetada sotsiaalse intelligentsuse põhireeglid: vaja on oskust end sõnade abil piisavalt hästi väljendada ning oskust sobiva käitumise abil aidata kaaslastel vältida piinlikkust tekitavaid olukordi. Selgeks peavad saama teatud põhitõed. Näiteks see, et poiss ei kakle kunagi tüdrukuga, ka mitte rumalalt käituva või vägivaldse tüdrukuga. Ta vaid kaitseb ennast. Muidu kasvab vägivaldsest poisist üles vägivaldne mees ja see muudab juba tema enda elu õnnetuks. Selle töö juurde kuulub suure empaatiavõimega õpetaja ja/või lapsevanem. Kõige paremini õpivad lapsed eeskuju kaudu.
Kiusatust kiusajaks
Kolmandaks peab õpetaja jõudma algklasside lõpuks üles kasvatada sõbraliku klassikollektiivi, kes tahab koos olla ja läbi käia ka pärast tunde: inimesed, kes aktsepteerivad teiste käitumist, välimust ja muid omapärasid, mis kaasinimesi ei ohusta, ning seisavad üksteise eest. Selle eelduseks on huvitavad tegevused ja loominguline õhkkond nii koolis kui ka väljaspool kooli. Kui juurde tuleb uusi õpilasi teistest koolidest, siis peavad nad kohandama end klassile sobivatesse raamidesse. Kui normiks on saanud sõbralik olek ja teisi mõistev õhkkond, siis lõpevad vägivaldsed olukorrad kiiresti ja ilma väga tõsiste tagajärgedeta.
Neljandaks peab iga õpetaja teadma, et kõige suurem töö ja kannatlikkus kulub tal ära siis, kui tema klassi tuleb varem taga kiusatud laps. See töö on nagu kahe teraga mõõk. Kõigepealt peab selle lapse tagasi aitama normaalsele elule teiste laste kaudu ja siis peab olema kogu aeg valvel, et mitte lasta juhtuda sellel, et endisest kiusatavast saab klassi nõrgemate laste kiusaja. Minu kogemus ütleb, et lapsed, keda varem on kiusatud, võivad hiljem ise hakata teisi kiusama. Sel juhul tuleb väga kindlalt selgeks teha, et selline käitumine ei ole lubatav.
Viiendaks peab täiskasvanu alati igas olukorras sekkuma, kui näeb, et last kiusatakse või on ta hädaohus. Teinekord piisab ainult seisatamisest, vaatamisest või retoorilisest küsimusest: „Kas see on koolivägivald?” Pole tähtis, et sa ei tunne seda last.
Lõpetuseks kirjutan mõne konkreetse juhtumi kirjelduse minu koolielust.
3. klassi tüdruk tuli vahetunnis 2. klassi ja sodis ära ühe tüdruku päeviku, keda samal ajal klassis polnud. Õpetaja vestles sodijaga. Kuuldes juhtunust kaebas lapse ema õpetaja peale kooli juhtkonnale, teatades, et tema perekond on tüdrukut, kelle päevikut soditi ja kes oli vaesemast perest, rahaliselt toetanud ning muuseumidesse jm kaasa võtnud ning seega võib tema tütar selle lapse päevikut sodida.
5. klassi tuli uus poiss, kes valis teiste hulgast välja kõige kõhetuma ja sõbralikuma poisi ning kutsus selle teiste kuuldes vahetunniks välja kaklema. Selle peale ütles klassi sitke jalgpallipoiss, et ta astub teise eest välja. Nii läkski. Teisel päeval olid uue poisi vanemad koolis. Kui poisi isa kuulis sellest, mis päriselt juhtus, sai poiss veel lisaks isa käest riielda.
4. klass korraldas lõpuekskursiooni Heurekasse Soome. Üks poiss ei saanud tulla, sest teda kasvataval vanatädil polnud sõiduraha anda. Teise poisi ema, kes polnud ka rikas, andis selle raha. Ta ei lubanud ütelda, kellelt raha tuli.
7. klassi tunnis märkas uus õpetaja, et lapsed itsitavad ja loobivad salaja üht kaaslast paberikuulidega. Kui õpetaja läks klassi tagaossa, märkas ta, et sellel kogukal poisil vajusid istudes püksid nii alla, et kannikate vahe paistis. Seda kohta siis teised pommitasid. Vahetunnis vestles õpetaja poisiga keha varjavast riietamise stiilist. Laps ei olnud lihtsalt selle peale tulnud.
Selliseid olukordi juhtub tegevõpetajal iga päev. Kas siin oli ka vägivalda? Otsustage ise. 1
Varem samal teemal:
Külli-Riin Tigasson „Ise süüdi?” 26.10
Herbert Scheithauer „Kiusamise ohvriks võib sattuda igaüks” 23.10
Anna-Liisa Villmann „Psühholoog: agressiivsust on koolis rohkem kui varem” 19.10
