Eesti Päevaleht toob esile viis juriidiliselt (seni) korrektset, kuid eetiliselt äärmiselt kaheldavat seika, millega riigikogu liikmed on ainuüksi tänavu jõudnud tähelepanu äratada.

Riigikogu liikmete Volvo-lembus

Juunis kirjutas Eesti Päevaleht, et enam kui pooled rahvasaadikud sõidavad Volvodega, mille nad on saanud Info-Autolt omandada, liisida või rentida palju soodsamalt kui tavainimesed.

Soodustust kasutanud saadikud rikkusid eetikakoodeksi eelnõu punkti, et riigikogu liige ei võta vastu kingitusi, teeneid ega saa isiklikku kasu, mis ületab tavapärase viisakuse piirid ning mis on mis tahes viisil seotud talle pandud ülesannete ja kohustustega ega ole seotud diplomaatias või rahvusvahelistes suhetes kehtivate üldtunnustatud viisakusnormidega. Kindlasti ei saa väita, et Volvo-soodustused ei ole toonud seda kasutanud saadikutele isiklikku kasu, ehkki nad ise on viidanud, justkui hoiaksid soodus-Volvod kokku hoopis rahva raha.

Räuskavad saadikud

Riigikogu keskerakondlasest liige Peeter Võsa ütles oma telesaates solvanguid homode kohta, IRL-i fraktsiooni kuuluv Juku-Kalle Raid leidis, et demokraatia saabub Eestisse siis, kui riigikogu liige Yana Toom saab kuuli pähe.

Kas need saadikud täidavad koodeksi punkte „riigikogu liige on kolleegide, valitsuse liikmete, ametnike ja kaaskodanike suhtes lugupidav, viisakas ja osavõtlik”, „riigikogu liige täidab oma kohustusi rahva esindajana ning võtab selgeid ja põhjendatud seisukohti” ja „riigikogu liige väldib Eesti ja riigikogu maine kahjustamist mis tahes viisil”? Kindlasti mitte, sest solvamine ja ähvardamine, isegi naljana, rahvasaadiku tööga koodeksi järgi kokku ei sobi.

Laualt leitud võõrad kirjad ja Priit Toobal

Riigikogu liikme ja Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali kontorist leidsid kaitsepolitseinikud kilekotitäie välja-prinditud e-kirju, mis kuulusid Hannes Rummile. Rumm kinnitas, et tema neid keskerakondlastele viinud ei ole.

Kuigi õiguskantsler on tagasi lükanud prokuratuuri soovi Toobalilt saadikupuutumatus ära võtta, ei vähenda see tõsiasja, et kirjad Toobali kontoris olid.

Eetikakoodeksi eelnõu ütleb: „Riigikogu liige väldib olukordi, mis võivad kahtluse alla seada tema otsuste erapooletuse ja võivad näida erahuvide teenimisena.” Mis muu kui erahuvi sai olla põhjuseks, miks kirjad Toobali kätte sattusid, vaevalt on neil seost tööga riigikogus. „Riigikogu liige ei avalda talle usaldatud tundlikku informatsiooni ega kasuta seda isikliku kasu saamiseks või kellelegi eeliste loomiseks,” ütleb koodeks. Kui Toobal oleks kirjad ka üllatusena leidnud, pidanuks ta need tagastama.

Reklaamiarved kuluhüvitisteks

Reformierakondlasest riigikogu liige Kalev Lillo ja IRL-i kuuluv Erki Nool tellisid ajalehte oma pildiga vabariigi aastapäeva tervituse ja liigitasid nende arved esinduskuludeks. Noole reklaam läks maksma 122 ja Lillo reklaam 105 eurot.

Eetikakoodeks ütleb: „Riigikogu liige kasutab riigi vara säästlikult ja otstarbekalt, vältides raiskamist ja tarbetut kulutamist.” Kuluhüvitised on – nagu nimetuski ütleb – ette nähtud tööga kaasnevate kulude katmiseks. Näiteks esindus- ja vastuvõtukulud, ruumide, esitlustehnika üürikulud, toitlustuskulud ja muud kulutused valijatega kohtumiseks.Reklaamikulude katmine kuluhüvitistest võib olla juriidiliselt korrektne, aga eetiliselt vägagi küsitav.

Veenev telefonikõne saadikult

IRL-i kuuluv Marko Pomerants haaras märtsis telefoni ja soovitas Toila uuel koalitsioonil loobuda tema parteikaaslasest volikogu esimehe Kalle Lehismetsa umbusaldamisest, vastasel juhul võib riik jätta Toila sadama ja rannaala arendamise projekti toetuseta.

Eetikakoodeksis seisab: „Riigikogu liige on kolleegide, valitsuse liikmete, ametnike ja kaaskodanike suhtes lugupidav, viisakas ja osavõtlik.” Kui pärida „mis teil seal Toilas toimub?” oleks ehk aktsepteeritav, siis tee-või-muidu-konstruktsiooni kasutamine viisakas küll ei ole. Pealegi peab riigikogu liige vältima olukordi, mis võivad kahtluse alla seada tema otsuste erapooletuse ja näida erahuvide teenimisena.