„Mul on nii lootusetu olukord. Ma olen üksinda nagu kusagil laeval – ma lihtsalt nutan ning keegi ei aita. Siin ei taha keegi sekkuda. Mul pole sellestki ülevaadet, mis on minu õigused. Seaduse järgi on ju laps ema oma, aga mida siis viivitatakse? Kuni 13. eluaastani peaks laps ju ema juures olema. Ta on nii pisike. Miks midagi ei toimu? Ma tahaks teada vähemalt šanssegi, mingisugustki informatsiooni, et end rahustada. Konsul on midagi maininud, aga see on nii segane, ma ei saa sellest aru. Öeldakse, et otsige advokaat. Aga kust ma siit pärapõrgust normaalset advokaati leian? Keegi ei tahagi ehk sekkuda, makstakse altkäemaksu või mis iganes. Avaldus politseisse on mul tehtud, käisin haiglas oma vigastusi näitamas ja tahaks oma raportitki kätte saada. Aga ma ei saa sedagi kätte.”

Seda rääkis Kristi eile hommikul Eesti Päevalehele. Eile õhtul, kui talle uuesti helistasime, ütles ta, et läheb koos tõlgiga politseisse. Vestlus polnud lehe trükki mineku ajaks paraku veel läbi.

Eesti välisministeerium suhtus siiani asjasse leigelt ja Eesti Egiptuse-konsul võttis murest hullunud naisega uuesti ühendust alles eile. Eesti Päevaleht saatis eile saatkonda olukorda puudutavad küsimused ja viitas muu hulgas ka sellele, et Kristi visati hotellist välja, sest tal ei olnud enam raha toa eest maksta. Pärast seda teatas välisministeerium, et tema majutuse probleem on lahendatud.

Ütlemata aga jäeti, et probleemi ei lahendanud välisministeerium, vaid hoopis Salva kindlustus ja Wrisi reisibüroo. Kristit on väga palju aidanud ka Goadventure, kes on hoidnud talle ja lapsele igale järgmisele lennule kohta ning tasuta muutnud lennubroneeringut. Samuti on Goadventure aidanud Kristil majutust pikendada ja firma reisiesindajad on teda kohapeal toetanud.

Hämmastav on, et välisministeerium ei olnud juhtunust teavitanud isegi riigiprokuratuuri ega justiitsministeeriumi, kus on spetsiaalne rahvusvaheline koostöötalitus, ning uudis Eesti kodaniku röövist jõudis nendeni Eesti Päevalehest. Olgu öeldud, et Eesti Päevalehe poole pöördusid abipalvega Kristi ahastavad sõbrad, mitte ta ise ega tema ema – Kristil oli välisministeeriumist tungivalt soovitatud pressi asjasse mitte segada, sest see häirivat asjatoimetusi.

Avaldame loos kõigi asjaosaliste täisnimed ja fotod Kristi nõusolekul, sest loodetavasti näitab see Eesti ja Egiptuse ametiisikutele ning rahvusvahelisele pressile, et asi on tõsine: ahastav ema tahab oma röövitud last tagasi. Pärast asja lahenemist oleme asjaosaliste soovil valmis kõik nimed ja fotod veebist kustutama.

Kõik algas ilusasti ja kuni selle aasta 24. oktoobrini ei näidanud miski, et teineteist pikalt tundnud ja poolteist aastat abielus olnud Kristi ja Ramy ning nende aastase tütre Carmeni pereõnne võiks miski segada. Tõsi, nüüd kõigele tagantjärele mõeldes arvab Kristi, et abikaasal oli lapserööv ammu kavas.

Segane jutt pärandusest

Enam kui kuus aastat tagasi kohtus Kristi Egiptuses Ramy Ahmed Anwar Ahmediga. Tutvusest kasvas armastus ja järgmistel aastatel elas Kristi vaheldumisi Eestis ja Egiptuses. Ta töötas ühe reisifirma reisiesindajana ja Hurghadas oleku ajal elas Ramyga ühes korteris.

Kristi ja Ramy abiellusid 2011. aasta aprillis, sama aasta juunis tuli Ramy Eestisse elama ja oktoobris sündis Carmen. Ramy õppis eesti keele ära ja tänavu mais leiti talle ühes väljaspool Tallinna asuvas restoranis ka töökoht. Kõik tundus justkui hästi olevat. Kristi sõpradele ja emale kinnitas Ramy alati, et talle meeldib Eestis. Sügisel otsustas perekond minna nädalaks Hurghadasse puhkama ja Ramy sõpradele külla. Kuigi Ramy oli pärit Lõuna-Egiptusest, elasid Hurghadas tema vennad ja sõbrad.

23. oktoobril lennukiga Hurghadasse maandudes ootas lennujaamas perekonda Ramy vend, kes nad hotelli sõidutas. „Tulime hotelli, toimetasime kõik asjad, andsin lapsele söögi ja Ramy kadus öösel paariks tunniks ära. Ta põhjendas, et kuna vanaema suri, siis on vaja minna pärandit lapse jaoks vormistama. Hommikul ütles ta, et läheb vormistab dokumendid. Mina tahtsin lapsega kaasa minna, alul ta ei tahtnud, kuid siis käisime ikka koos ära ja midagi paberitega tehti. Käisime veel tema ema bussil vastas ja viisime ta sinna korterisse, kus me koos Ramyga kunagi elasime,” räägib Kristi.

Järgmise päeva, 24. oktoobri õhtul soovis Ramy minna välja ja siis külla ning hakkas rääkima, et kogu perekond peab kohe Edfu linna sõitma. „Jurist olevat talle helistanud, et pärandi asjus tuleb nüüd ikka Edfusse sõita. Ma enam ei teagi, kas see pärandi jutt enam õige on. Seda juttu hakkas ta tegelikult rääkima juba siin, Eestis, alates jaanipäevast,” meenutab Kristi.

Tema ei soovinud Ramyga kaasa sõita: viis tundi autosõitu, lapsega polnud varem selliseid pikki reise tehtud. Lõpuks oli Kristi nõus minema mehega kaasa nende endise elupaiga kõrval elava naabrinaise juurde. Õhtust sööma, nagu Ramy põhjendas.

Õhtu edenedes soovis Kristi lapsega lahkuda, et minna hotelli teda söötma. Ta oli lahkumas, laps juba süles, kui Ramy haaras temalt Carmeni ja jooksis kõrvalkorterisse, kus paar kunagi oli elanud. Kristi jooksis neile järele ja tahtis last võtta, kuid Ramy tõukas ta eemale ja lukustas Carmeni koos enda emaga teise tuppa. Kristi lükati Ramy venna abiga toast välja, taheti võtta ka tema telefon. Seejärel filmis egiptlaste seltskond suure lõbuga, kuidas Kristi ust tagus. Lõpuks toodi nuttev laps välja ja lukustati ta koos Kristiga korterisse. „Anusin, et läheme neutraalsele pinnale, räägime, arutame, mis toimub, kuid ta keeldus. Ma karjusin ja mitte keegi ei tulnud mulle appi!” meenutab Kristi. Sel ööl jäi laps veel Kristi juurde – ema ja tütar olid tuppa lukustatud ning abikaasa ja tema vennad valvasid, et nad põgenema ei saaks. Hommikul algas kõik otsast peale. Lõpuks sai Kristi Ramy ema-isaga kokkuleppele, et käiakse Edfus ära ja siis lendab pere 30. oktoobril tagasi Eestisse.

Enne sõitu oli vaja hotellist asju tuua, kuid sinna ei lubanud Ramy Kristil enam tütart kaasa võtta ja Carmen jäi oma Egiptuse vanaemaga. Kui l minna õpuks korterisse tagasi jõuti, ütles Ramy: olgu, ma räägin sulle tõtt – last enam korteris pole. „Ja teda ei olnudki,” ütleb Kristi.

Lapseröövi Ramy ei põhjendanud. Üks Ramy vendi ähvardas hüsteerias Kristil käed raudu panna ja ta lennujaama viia. Siis sõitsid mehed minema ja jätsid Kristi tänavale.

Kristi pole alates 25. oktoobrist oma last näinud ega tea tema saatusest midagi. Mis eriti hull: Kristi käes on ka kõik lapse rohud ja eritoit.

„Ma arvan, et see kõik on väga pikalt planeeritud. Esiteks see pärandi jutt. Ja siis hiljem jutt, et tema emal ja vennal on Carmenile üllatus. Mõtlesin, et see on sünnipäevaga seotud. Kuid et selline „üllatus”…”

Röövi põhjus teadmata

Kummalisel kombel helistas tükk aega enne Egiptuse-sõitu Kristile Eestisse ka üks end advokaadiks nimetanud egiptlane, kes ütles, et perekonnal on raha pärida ja neil tuleb hiljemalt oktoobri lõpus Egiptusse sõita, sest pank hoidvat raha vaid niikaua. „Ma ei tea isegi seda, palju selles tõtt oli,” nendib Kristi. Emalt lapse võtmise pikale planeerimisele viitab ka see, et Ramy võttis enne reisi oma Eesti töökohast avanssi, mida ta ilmselgelt ei kavatsenudki tagasi maksta.

Viie päeva eest sai Kristi mehega kontakti ja küsis, kus laps on. „See pole sinu asi, nüüd on meie vahel ainult kohus ja sa ei näe Carmenit enam kunagi,” öeldi talle. Ramy heitis Kristile ka ette kohaliku politsei poole pöördumist ja avalduse tegemist, et abikaasa on lapseröövija. Ramy õelt sai Kristi teada, et laps on endiselt isaga Hurghadas. Carmen kannab ema perekonnanime ja on Eesti kodanik. „Aga nad tahavad teda Egiptuse kodanikuks saada. Mind sunniti ka siin mingisugustele paberitele alla kirjutama, kuid ma keeldusin. Esimesed päevad peale lapse röövi ütles Ramy mulle: sa lähed sinna korterisse, ootad seal mind ja Carmenit, oled seal seni, kuni me tuleme, ja pea meeles, et rohkem sa mitte kunagi sealt korterist välja ei tule.”

Kristi advokaat inglise keelt ei räägi, temaga tuleb suhelda tõlgi abiga, sest Kristi ise oskab araabia keelt vähe. „Oleks normaalne advokaatki, kes aitaks ja tegutseks… Ta vaid väidab, et ootab mingisuguseid pabereid.”

Eesti Egiptuse-suursaadiku Paul Teesaluga pole Kristi kohtunud. Möödunud nädalal tuli Kairost Hurghadasse Kristit vaatama konsul Marje Pihlak. „Ta ütleb, et tuleb kannatlik olla – toimetatakse ja tehakse, töö käib selle nimel. Nad olevat ka kusagile helistanud,” ütles Kristi eile hommikul.

Ta on viimase kahe nädala jooksul oma pead vaevanud: mis ikkagi tingis lapse röövimise? Ramy ise on nii Kristile kui ka tema tuttavatele väitnud, et talle meeldib Eestis ja siin on hoopis parem elada kui Egiptuses. Abielupaari suhted olid kuni saatusliku päevani normaalsed.
Pildid on tehtud kaks nädalat enne perekonna puhkuselesõitu, Carmeni esimesel sünnipäeval.



VÄLISMINISTEERIUM

Võimalused on piiratud

Välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind märkis, et juhtumit, kus üks vanem võtab riigi piires lapse enda juurde, ei kvalifitseerita lapserööviks ja vaidluse lahendab kohus.

„Antud peretüli toimub Egiptuses, mille elanikud on Egiptuse poolt vaadates nii Eesti kodanik kui ka tema abikaasa, sest Eesti kodanikul on Egiptuse elamisluba ning abikaasa on Egiptuse kodanik,” märkis Lind. „Arvestades seda, et tegemist on peretüliga, mitte lapserööviga, on meie Kairo saatkonna võimalused Eesti kodaniku ja Egiptuse kodaniku lahkhelide lahendamisse sekkuda piiratud.”

Lind kinnitas, et hoolimata sellest on välisministeerium ja saatkond olnud Eesti kodanikule niipalju toeks, kui praegu võimalik. „Meie Kairo saatkonna diplomaadid ja välisministeeriumi konsulaarosakonna töötajad on alates juhtumist teadasaamisest mitmeid nädalaid aktiivselt otsinud olukorrale lahendust ning aidanud Eesti kodanikku nõuannetega ning suhtlemisel kohalike ametivõimudega,” väitis Lind.

„Kodanik on võtnud endale Egiptuses advokaadi. Edasine sõltub Egiptuse seadustest, mille kohaselt ei saa Eesti kodanik Egiptusest koos lapsega ilma lapse isa nõusolekuta lahkuda. Saatkonnal puudub võimalus Eesti kodaniku ja tema lapse Egiptusest lahkumisele kaasaaitamiseks ilma vastava kohtuotsuseta või isa nõusolekuta,” nentis Lind.



PROBLEEM

Sageli tuleb kohtusse minna

Eesti Egiptuse-suursaadik Paul Teesalu vastas välisministeeriumi pressiesindaja vahendusel, et saatkond on suhelnud nii Eesti kodaniku advokaadi kui ka politseiga ning jälginud, et olukorra lahendamiseks võimalikud sammud ei veniks. „Selleks lendas Eesti konsul 31. oktoobril Kairost Hurghadasse, kus ta kohtus Eesti kodaniku ja tema advokaadiga ning reisifirma esindajatega, kes on Eesti kodanikku kohapeal toetanud. Samuti kohtus konsul Hurghadas resideerivate EL-i aukonsulitega, kellel on kogemusi samalaadsete juhtumitega. Saatkond on kontaktis ka Hurghada politsei ja prokuratuuriga ning jälgib juhtumi lahendamise käiku. Saatkond on suhelnud ka Egiptuse kohalike naistenõuandlate ja õigusabiorganisatsioonidega, kes riigisiseselt sarnaste juhtumitega tegelevad ning saavad naisele toetust pakkuda,” teatas suursaadik.

Teesalu lisas, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga: Euroopa Liidu kodanikel on praegu käsil üle 40 sellise juhtumi. Tegemist on äärmiselt tundliku küsimusega, millele kiire lahenduse leidmine sõltub enamasti osapoolte võimest kokkuleppele jõuda. „Sageli on tarvis lahenduseni jõudmiseks võtta ette pikk kohtutee,” nentis Teesalu.



KOMMENTAAR

Heili Sepp
juhtiv riigiprokurör

Kuriteo asjaolude uurimise tagamiseks alustab prokuratuur kriminaalmenetlust, kui olemas on nii ajend (võib olla nii kuriteoteade kui ka teabelevis avaldatud teave) kui ka alus (selgelt tuvastatavad kuriteo tunnused kuriteo ajendis).

Praegu ajakirjaniku e-kirjas kirjeldatu kohaselt võib olla tegemist isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise tunnustega (karistus­seadustiku paragrahvis 136 ettenähtud teo tunnused).

Vastavalt karistusseadustiku kaheksandale paragrahvile kehtib Eesti karistusseadus teo toimepanemise koha õigusest sõltumata väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust.

Välisriigis toime pandud kuriteos kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse ja põhjendatuse üle otsustab Eestis riigiprokuratuur. Riigiprokuratuur on seni pidanud põhjendatuks alustada menetlust välisriigis toime pandud kuritegudes üksnes siis, kui Eestis toimuvate kriminaalmenetluslike toimingutega on võimalik uurimise huvides midagi ära teha. Kui kriminaalmenetluslikud toimingud näiteks ei anna lisaväärtust ega täida kriminaalmenetluslikku eesmärki, samas diplomaatilise suhtluse vms tegevusega on problemaatiline olukord lahendatav, siis ei pruugi kriminaalmenetluse alustamiseks olla põhjust.

Jaga
Kommentaarid