Islamiõiguse spetsialist: miski ei õigusta lapse röövi
Eesti Päevaleht kirjutas eile Kristi Maajärvest, kelle abikaasa Ramy röövis Egiptuses paari ühise üheaastase tütre. Palusime islami perekonnaõigust kommenteerida Ravil Khair Al-Dinil, kes on Tartu ülikoolis samal teemal kirjutanud bakalaureusetöö. Khair Al-Dini sõnul jaguneb tänapäeva islami õigus kaheks. Esiteks traditsiooniline ehk klassikaline õigus, mis on pärit juba keskajast ja mis on koraani ja sunna interpreteering (ja mis puhtal kujul esineb näiteks Saudi Araabias). Teadlased on töötanud allikate alusel välja kommentaarid ja õigusnormid.
„Teine asi on islami õigus aga näiteks Egiptuses ehk ilmalikus riigis. Näiteks puhtalt islami traditsioonilise õiguse järgi ei pea mees naiselt luba küsima, kui tahab veel teisegi naisega abielluda. Egiptus hakkas seda aga kärpima,” tõi Khair Al-Din näite. Kuigi ta ei osanud öelda, milline on naise ja mehe staatus Egiptuse perekonnaõiguse järgi, kinnitas ta, et traditsiooniliselt pole lapse röövimine lubatud.
Samas on siingi üks aga: kas perekonnas olid konfliktid või mitte. Egiptuses oma mehe röövitud last tagasi taotlev Kristi on öelnud, et nad elasid abikaasa Ramyga normaalset pereelu.
Kellele jäävad lapsed asja lõpliku lahenduseni, kui perekonnas on probleemid? Khair Al-Dini sõnul on sel puhul islamiõiguses kaks lähenemist. „Üks on see, et vaatamata sellele, kas naine on muslim või kristlane, peab laps olema temaga. Kui naine on aga kristlane või veel hullem, ateist, siis konservatiivse lähenemise korral antakse laps mehe ja tema perekonna kasvatada, et laps kasvaks muslimina. See olukord pole sarnane vanema õiguste äravõtmisega, mittemuslimist emal säilib hooldusõigus,” selgitas Khair Al-Din.
Kardetakse uut elukaaslast
„Kuid ma ei näe mingisugust põhjust islamiõigusest lähtuvalt õigustada lapse, eriti nii väikese lapse röövimist. Selle mõistavad hukka ka konservatiivselt meelestatud muslimid,” rõhutas Khair Al-Din. „Kuna Egiptus on sekulaarne riik, kus isegi perekonnaõigust, sealhulgas meeste õigusi on kärbitud, siis võin eeldada, et Egiptus võtab meetmed kasutusele. Probleem seisneb selles, kas peale revolutsiooni kõik ametkonnad töötavad, seetõttu võib mehe leidmine olla raskendatud.”
Ka Nele Siplane, egiptlasega abielus olev kahe lapse ema ja muslim, tõdes, et röövimist islam ei soosi. „See on nagu valetamine,” ütles ta.
Küll aga läheb asi ebameeldivaks siis, kui mees ja mittemuslimist naine lahutavad: sellisel juhul võetakse laps emalt ära. Juba eos on püstitatud hüpotees, et kui ema abiellub teise mehega (eriti mittemuslimiga), võib uus mees hakata last, eriti just tüdruklast väärkohtlema. „Lapse kaitseks antakse ta isa kasvatada,” selgitas Khair Al-Din, viidates sellele, et ema, abikaasa ja tütre au on muslimite jaoks esikohal.
Ta lisas, et kui tegemist on islamiusulise naisega, siis jäetakse laps emale seniks, kuni ta uuesti abiellub. „Kuna Kristi ja Ramy pole aga praegu lahutatud, siis peaks seda aastast last kasvatama ema.”
Eesõigus isal
Islam ei soosi tegelikult lahutust. Ometi vastab tõele, et pärast kolm korda öeldud lauset „ma lahutan” lahutus ka jõustub. Samas annab islam lahutuseks ajapikendust: enne lõplikku jõustumist on võimalik kolm korda ümber mõelda. Samas on üsna paljud eurooplaste ja muslimite abielud vaatamata algsele palavale armastusele lahutusega lõppenud. Kultuurid on liiga erinevad ja kui näiteks mees on muslim ja naine pärit mujalt – Euroopast –, hakkab mees lõpuks ikka soovima, et abikaasa tema ema moodi käituks. „Mis ühele poolele on normaalne, on teisele ebanormaalne,” ütles Siplane. „Probleeme ja lahkhelisid tekib vähem, kui ka naine elab ja käitub islamitavade järgi.”
Khair Al-Din eeldab, et Kristi ja Ramy loo puhul võiski tegemist olla lahutuseelse olukorraga, kus lahutusest oli juba räägitud. Mees võis hakata kartma, et naine soovibki Eestis lahutada ning vastavalt Eesti seadustele oleks laps ema hoole alla jäänud. Selle olukorra vältimiseks võis Ramy meelitada naise endaga Egiptusesse, kus ta temalt lapse ära võttis.
„Kristi peab endale väga hea advokaadi leidma, kellega koos kohtuniku või mõne teise pädeva isiku poole pöörduda, olukorda selgitada ning paluda, et kohtunik ei lubaks temalt last ära võtta. Ta saaks ka selgitada, et kui ta oleks tahtnud lahutada, siis poleks ta ju oma lapse kaotamisega riskeerinud ning Egiptusesse tulnud. Abielulahutuse korral otsustab kohtunik, kellele laps jääb. Kuna Egiptuses kehtivad rahvusvahelise eraõiguse normid, siis võib juhtuda, et kohtunik otsustab lapse siiski välismaalasest emale jätta,” leidis Khair Al-Din Kristi jaoks lootusekiire.
Siplane ei soovinud Kristi ja Ramy juhtumit kommenteerida, viidates, et ajakirjanduses avaldatud infost ei piisa. Küll aga märkis ta üldistades, et kui üks pool on eurooplane, mitte muslim, siis soositakse ikka pigem muslimist vanemat. „Vastasel juhul läheks laps Euroopasse elama ja islami vaatevinklist pole see positiivne,” ütles Siplane.KommentaarAndra Olm
justiitsministeeriumi nõunik
Antud juhul algab probleem sellest, millise riigi kohtusse tuleks asjaga pöörduda ning millise riigi õigust kohaldada. Tavaliselt sõltub kohtualluvus lapse elukohariigist, kuid kui elatakse vaheldumisi mitmes riigis, võib olla võimalik ka mitmes riigis kohtusse pöördumine. Pärast kohtusse pöördumist määratleb kohus omakorda, millise riigi õiguse järgi tuleb asi lahendada. Siin võib tulla kohaldamisele kas Egiptuse või Eesti õigus. Eesti perekonnaseaduse (PKS) paragrahvi 117 lõike 1 kohaselt on omavahel abielus olevatel vanematel oma lapse suhtes ühine hooldusõigus.
Ühist hooldusõigust omavatele vanematele kuulub seega ka õigus ühiselt lapse viibimiskohta määrata. Kui vanemad selles kokkuleppele ei jõua, saab kohus anda lapse viibimiskoha määramise õiguse ühele vanematest või vanemate taotlusel lõpetada ühise hooldusõiguse ja anda ainuhooldusõiguse ühele vanematest, kellel seejärel on õigus üksi lapse viibimiskohta määrata. Hooldusõiguslikud probleemid tuleb seega vähemalt siinse õiguse järgi lahendada kohtu teel.OlukordRöövitud lapse kohta pole ikka teavet
Egiptuses Hurghadas oma röövitud üheaastase tütre jälgi ajav Kristi Maajärv käis teisipäeva õhtul koos tõlgiga politseis, et saada lapse saatuse kohta uut infot. Samuti soovis ta saada selle raporti koopia, mis kirjeldab seni toimunut ning tema kehavigastusi.
Kehavigastused, mille tekitasid Kristile tema abikaasa ja abikaasa vend ajal, mil laps rööviti, fikseeriti kohalikus haiglas ning raport saadeti politseisse. „Kahjuks ei saanud me seda kätte. Meile öeldi, et paberid on prokuratuuris, kus neid läbi vaadatakse ja kus oodatakse veel mingisuguseid uusi pabereid,” rääkis Kristi.
Eile õhtul pidi Kristi kohtuma juristiga, et arutada, kes võiks Egiptuses teda paremini esindada.
Oma abikaasaga polnud Kristi eileõhtuse seisuga ühendust saanud ja lapse saatusest ei tea ta endiselt midagi. „Üritan Ramyd jätkuvalt kätte saada. Meil on vaja asjad rahulikult läbi arutada,” rääkis Kristi.
Välisministeerium teatas eile Eesti Päevalehele: „On kahetsusväärne, et vaatamata välisministeeriumi põhjalikele selgitustele juhtumi juriidilise olemuse ning ministeeriumi ja saatkonna tegevuse kohta, on artiklis [eile ilmunud artikkel „Egiptuses rööviti üheaastane Eesti tüdruk”] väljendatud seisukohta, justkui oleks välisministeeriumi suhtumine inimese muresse leige ning mingit tuge ei anta.”
Ometi avaldas Eesti Päevaleht sõna-sõnalt välisministeeriumist teisipäeva õhtul saadud kogu info, mis kinnitas, et ministeerium ja Eesti saatkond Egiptuses on mitu nädalat otsinud probleemile lahendust ja Kristit aidanud.
Viidates sellele, et Kristi mure lahendamisse on suhtutud leigelt ja talle pole kõike piisavalt selgitatud, lähtus Eesti Päevaleht Kristi sõnadest.
Eile, kui toimetus oli juba artikli avaldanud, saatis välisministeerium raporti kõige tehtu kohta, sellega on võimalik tutvuda Eesti Päevalehe veebilehel:
www.epl.ee.
