Mauruse suurus surub Indreku filmist välja
Kriitika kirjutas otsesõnu, et film langeb suurelt jaolt kokku 1962. aastal Draamateatris välja tulnud lavastusega „Inimene ja jumal”, kust jõudis filmi seal tõlgendustes tooni andev Maurust mänginud Ants Eskola.
Eeldused selleks olid olemas juba stsenaariumis. „Indreku” linaletuleku ajal Tammsaare-tundmises autoriteetne Leenu Siimisker kirjutas, et „ekraanil nähtu kordab hiljaaegu teatrilaval olnud Voldemar Panso „Inimese ja jumala” põhiskeemi, ent paraku vähema kunstinärviga”.
Huvitav on seejuures Siimiskeri määratlus „Inimese ja jumala” lavastamise kohta – hiljuti. Tegelikult lahutab 1976. aastal esilinastunud „Indrekut” ja Panso lavastust neliteist aastat, sest „Inimene ja jumal” esietendus 1962. Selliseid tipplavastusi mängiti mitu aastat, kuid Tammsaare-gurmaan Siimisker käis kindlasti vaatamas esietendust. Tundmus, et „Inimene ja jumal” oli nähtud hiljuti, räägib sellest, et teos elas inimeses edasi veel tükk aega pärast nägemist – niivõrd suur oli selle mõjujõud. Seetõttu pole ka üllatav, et „Indreku” stsenaariumi kirjutanud Lembit Remmelgas ja Arvo Kruusement selle olulise teatritõlgenduse konksu otsa jäid.
Pealegi polnud Panso väljaraalitud lahendustele suurt mõtet vastu vaielda, sest Tammsaare suurromaani teise osa tõlgendus, mille keskmes on rahvuslasest vana kooliõpetaja konformism, oli aktuaalne ka seitsmekümnendatel. Eesti asja ajamine Vene seltsis, nagu ütles Maurus, oli seitsmekümnendatel võib-olla isegi päevakajalisem kui kuuekümnendatel, kui vabadust oli rohkem.
„Inimesest ja jumalast” on olemas mõned mustvalgele filmile jäädvustatud stseenid. Kuna „Indrek” on ka mustvalge, siis tekib paratamatult sarnasus filmiga. Seda enam, et filmi kaameratöö on suhteliselt staatiline, sarnanedes lihtsakoelise teatrilavastuse ülesvõtmisega. See pildiline materjal kinnitab sidet teatrilavastuse ja filmi vahel.
Filmi-Mauruse nägu
Palju ei erine filmi-Mauruse grimm teatri-Mauruse omast, kuid teisiti see ei saanudki olla, sest grimeeriti sama näitlejat ja mõlemal juhul püüti saavutada sarnasust vana habemiku Hugo Treffneriga, kellele Mauruse kuju toetub.
Mikk Mikiveri lavastust võib pidada osavaks sõrmkübaratrikiks, kus filmile nime andnud tegelane jääb passiivseks: ta uurib, asjade käiku enamasti sekkumata. Ka romaanis Ramildaga on ta väiksema algatusega pool. Mikiver mängib Harri Kõrvitsa näitlejatöö kogenematusest tekkinud kohmetuse välja Indreku passiivsuseks – nullstiiliks, kus Indrek on vaid üks punkt, mille ümber maailm tiirleb.
Tegu jääbki tegemata
Ja see maailm on võimas tänu hästi mehitatud trupile. „Indrek” on film, kust vaataja saab aimu Jüri Järveti, Rein Areni, Kaljo Kiisa ja Aarne Üksküla näitlejasuurusest. Head loovat õhkkonda kinnitab seegi, et näitlejakoolituseta Jüri Müür loob meeldejääva Ollino rolli, mille jälgi võib muuseas näha Elmo Nüganeni tehtud „Tõe ja õiguse” teise osa lavastuses.
Ants Eskola: „See oli vist ühel sügisesel õhtul, kui minu poole, Imanta tänavale, astus sisse Voldemar Panso ja tegi ilma pikema jututa mulle ettepaneku hakata Maurust mängima. Ma polnud algul sellega nõus – see tähendab, ma ei suutnud end Maurusena kujutleda, sest oli veel nii selgesti meeles
Eduard Türgi Maurus Särevi dramatiseeringust „Mauruse kool”.
Panso oskas mind siiski uskuma panna, kuigi see temalt natuke veenmisoskust nõudis. Proovide käigus tabasin äkki Mauruse elurütmi ja tema vastuolulisuse karakteris. Kui eelmised Maurused püüdsid uurida ja edasi anda Hugo Treffnerit, Mauruse prototüüpi, siis mind see enam ei huvitanud. Toetusin ainult Tammsaare Maurusele – sellele, kuidas autor teda oma romaanis kirjeldab ja tegutseda laseb.
Tol ajal tuli mul sageli kohtuda inimestega, kes veel oma ihusilmaga Treffnerit olid näinud või isegi tema gümnaasiumis õppinud. Igaühel neist oli mulle mingi näpunäide anda ja iga kord tuli mul neile vastata: „Mina mängin Maurust ja mitte Treffnerit.”” (Ants Eskola „Näitleja on ajastu lühikroonika”. Eesti Raamat, 1986)fakte••Järvet muutus „Inimese ja jumala” Voitinskist „Indreku” usuõpetajaks. Jüri Järvetile ei antud Voitinski rolli, mille eest ta kiita sai. Ta sai usuõpetaja Schnellmanniks ja mängis selle rolli filosoofiliselt suureks. Voitinskit mängis filmis Kaljo Kiisk.
••Mikiver tegi Tammsaare „Tõe ja õiguse” veel korra teatris: 1984 valmis lavastus „Armastus ja surm”, kus Maurust mängis Eino Mandri.
••Ajalooline Mauruse maja on hävinud. Kunstnik Halja Klaar leidis selle asemele Tartus teise maja, mis ajaloolisega sarnanes ja kus said võtted tehtud.Kolmekümnes film„Indrek”
••Stsenaristid: Arvo Kruusement ja Lembit Remmelgas
••Lavastaja: Mikk Mikiver
••Operaator: Mihhail Dorovatovski
••Kunstnik: Halja Klaar
••Helilooja: Veljo Tormis
••Osades: Indrek – Harri Kõrvits, Maurus – Ants Eskola, Miralda – Maria Klenskaja, Voitinski – Kaljo Kiisk, Slopašev – Rein Aren, usuõpetaja – Jüri Järvet, Molotov – Aarne Üksküla, Timusk – Heino Mandri, Ollino – Jüri Müür, Miilinõmm – Olev Eskola, Vihalepp – Ilmar Tammur
••Esilinastus 2. veebruaril 1976
