Olen kümmekond aastat töötanud sektoris „ehitus ja kinnisvara”. Läbi aegade on tegu olnud korrumpeerunud valdkonnaga. Kuigi rahalises mõttes ei esinda minu spetsialiteet – sisearhitektuurne projekteerimine – sektori mahukaimat osa, on ebaeetilisi ahvatlusi ka minu töölaual. Üsna ohutu on kujundada taburetti või valida kellegi sahvrisse kardinaid. Aga kui projekteeritavat pinda on juba mõned tuhanded ruutmeetrid, võib sisearhitekti eelistustest sõltuda mõne väiksema mööblitarnija või viimistlusmaterjalide kaupmehe aastakasum või -kahjum.

Ahvatlev pakkumine

Minu eriala esindajaid püütakse pidevalt mõjutada. Kuni see piirdub tootetutvustustele kutsumise ja reklaammaterjaliga, on kõik suurepärane. Paraku seda piiri siiski ületatakse, pakkudes „õige” valiku tegemise korral ka kopsakat komisjonitasu. Olen kuulnud materjalitarnijaid nimetamas meelehead „arhitektiprotsendiks”.

Mõne aasta eest valisin koos kolleegiga ühte saali nelisada uhket tooli. Summa suurusjärk lähenes neljasajale tuhandele kroonile. Peagi pärast tellijapoolset kinnitust sain toolifirmast kõne. Pakuti „arhitektiprotsendiks” 12 000 krooni. Loomulikult olin solvunud. Võttis mitu aastat, enne kui mööblikaupmeeste uksest taas sisse astusin ja mõnes mõttes neile uue võimaluse andsin. Mind ei solvanud summa suurus, vaid pakkumine ise.

Äsja valmis Tartu ülikooli Narva kolledži uus õppehoone. Kuna soovisin siseruumides kasutada naturaalset marmorlubikrohvi, pidin nädalaid heitlema ehitajaga, kes eelistanuks standardsemat lahendust. Põhjendamaks oma naturaalsete materjalide eelistust, lisasin esteetilistele ja funktsionaalsetele põhjustele ka kinnituse, et mul ei ole materjali müüva ettevõtte eelistamiseks ühtegi majanduslikku huvi. See on tüütu, et valikutele veenvuse lisamiseks pean rõhutama, et olen juhuslikult ka aus.

Õnneks minu lähem tutvusring pigem taunib „protsenti”. Kuid mu kõrvu on kostnud ka kommentaarid stiilis: „Mis altkäemaks! Ma teen materjali müümiseks müügitööd ja tahan pingutuse eest tasu.” Kui aga meelehea on peidetud tarnija hinnapakkumistesse ja laekub hiljem salajasi teid pidi projekteerija taskusse, on tegu stiilipuhta altkäemaksuga.

Mõni võib arvata, et kirjutan kellegi sissetulekutest tõukuvast klassivihast. Vastupidi, mul on hea meel, kui Eesti arhitektid ja disainerid saavad head palka. Samuti ei arva ma, et „protsendiga” tehtud valikud oleksid tehniliselt kehvemad, enamasti need seda pole. Probleemi iva on kõlbelises reostuses, mis võib levida kodanikult kodanikule ja edasi valitsuse tasandile, sealt omakorda meediavõimenduse kaudu põrkega tagasi.

Esmapilgul võib arvata, et keldri laest leitud hallituskirme ei saa mõjutada kolmanda korruse elanikku. Kui aga maja tuulutusavad on kinni topitud, võib peagi oodata majavammi vohamist ka kõrgematel korrustel. Mul on ekstravagantne soov elada riigis, kus edukas disainer olemine eeldab nutikust ja avatust, mitte konutamist suletud akendega osmikus, kus igal korrusel levib vammina „protsent”.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid