Ansipi lauses on reljeefselt sees tänase e-riigi ideoloogia, mis kipub aina enam unustama neid 290 000 inimest, kes internetti ei kasuta. Just nii palju on riigi IT-poliitika juhi Siim Sikkuti andmeil meil nii-öelda veebituid inimesi.

Veebitute diskrimineerimine tuli teravalt esile elektripakettide kampaania raames, kus osa elektripakkujaid ei andnud veebitutele üldse võimalust teenuseid osta. Ja riiklik energiafirma, kes oleks oma klientide suhtes pidanud üles näitama riiklikku hoolitsust, lasi neil hoopis tundide kaupa järjekordades vireleda, selle asemel et oma töö ümber korraldada. Samal ajal saabus teade, et ka teine riigiettevõte, Eesti Post diskrimineerib veebituid: nimelt tõusis pensionide kojukande hind. Aga paljuski on pensionide kojutoomise põhjus see, et vanurid ei oska või ei saa oma rahaasju veebis korraldada.

Kümneid juhtumeid

Selle taustal uurisin kolleegidelt ja tuttavailt, kas nad on kohanud veebitute ahistamist. Vastuseid ja näiteid tuli üle ootuste palju.

Kõigepealt e-kool, mis võib arvutita lapsevanemaile teha võimatuks oma võsukese õppeedukusega ja koolist tulevate teadetega kursis olemise. Pahameelt pälvis paljukiidetud Harta 12, millele veebitud alla kirjutada ei saanud. Inimesed, kes soovivad maksu- ja tolliametiga suhelda veebivabalt, on suuremas kimbatuses kui veebikasutajad. Mitme teenuse saamiseks nõutakse inimeselt e-posti aadressi. Kui seda pole, siis teenust ei saa. Üks ema andis teada lasteaiast, kuhu koha saamiseks tuli saata e-kirjaga avaldus, suulist soovi ei aktsepteeritud. Äriregistris veebivabalt asju ajada soovijad peavad arvestama notaritasu maksmisega. Mitmed sotsioloogilised küsitlused toimuvad vaid veebi teel, jättes kajastamata veebitute arvamused. Rääkimata odavlennufirmadest, mille lennukitele pole võimalik ilma veebita piletit osta.

Kui inimesel on soolise võrdõiguslikkuse teemalisi probleeme, pöördub ta vastava nõuniku poole. Kelle poole peaks aga pöörduma see, kes ei saa internetti kasutada? Ehk oleks meil sellekski vaja oma volinikku – nõunikku, kellelt abi saada?

Riigikantselei info- ja kommunikatsioonitehnoloogia nõunik Siim Sikkut probleeme ei eita, aga veebitute kaitseks nõuniku koha loomist vajalikuks ei pea. Sikkut andis teada, et pigem mõeldakse praegu võimalusele muuta avalikud teenused enam kättesaadavaks mobiiltelefonide ja digitelevisiooni kaudu. Lisaks on abiks nn internetibussid, avalikud internetipunktid jms. Samas püütakse töös hoida alternatiivteenuseid ka internetita inimeste jaoks. Kes soovib kaebust esitada, võib pöörduda õiguskantsleri poole. Kõige tähtsamaks peab riik siiski internetikasutajate arvu suurendamist.

Nõunik, aita

Ka ACTA-vastaste meeleavaldustega silma paistnud Eesti internetikogukonna juht Elver Loho nentis, et netitutel inimestel on Eestis probleeme. Loho näeb ühe lahendusena vähekindlustatutele odavate arvutite ja netiühenduse pakkumist.

Elioni jaekaubanduse osakonna IT-juht Aivar Ots tunnistas, et nii-öelda pensionäri arvutit, mis oleks internetiga varustatud, odav ja lihtne, praegu turul ei ole. Samas on populaarsed nii-öelda pensionäri mobiiltelefonid, millel on suured klahvid ja üksnes põhifunktsioonid. Otsa sõnul sobiks vanemaealistele hästi sajaeurose hinnaga tahvelarvuti, aga paraku puudub selle jaoks lihtne ja maakeelne, õpetustega varustatud veebi- ja meiliteenuste programm.

Tõdegem kokkuvõtteks, et hoogsalt arenenud e-riik on oma arengus jõudnud uude, netitute rõhumise ajastusse. Probleem on, lahendusi veel mitte.LahendusedNeli ettepanekut digilõhe vähendamiseks

1. Töötada välja „Internetivabade inimeste kohtlemise hea tava” arvutit mittekasutavate diskrimineerimise vältimiseks, tuues konkreetselt ära nii riigi kui ka riigiettevõtete kohustused. Lisaks anda eraettevõtteile soovitusi, kuidas kliente hoolimata arvutikasutusvõimalustest võrdselt kohelda.

2. Leida konkreetne riigiametnik, kelle poole saaks internetiküsimustes end ahistatuna tundvad inimesed pöörduda, et oma murele lahendus saada.

3. Tarbijakaitse aktiivsuse ja sekkumise suurendamine, et ametkond hooliks enam internetita inimeste tarbijaõigustest.

4. Riigihange odavate tahvelarvutite saamiseks, sinna ülilihtsa programmi loomiseks, mille abil oleksid kättesaadavad vaid kõige vajalikumad funktsioonid veebis elementaarsete toimingute tegemiseks ja e-kirjavahetuseks.