RAAMATUKATKEND: Täheaeg
Kõigile, kes mängivad.
Otsirühm oli juba onnis. Seisid ning ladusid leide, loodetavasti vähemalt osaliselt kasulikku saaki lauale. Tael astus tagasi, et Katjale, kes oli boss ja ühtlasi rühma keemik, ruumi teha. Raun pani relva ära, võttis mütsi peast ning astus samuti laua ligi. Midagi eriti toredat polnud mõistagi loota, talv tappis või peitis kõik väärtusliku.
Osa loomset väärtust, olgu, jäi ellu. Aga nad polnud mingi jahieksp ja üsna vähe talvises taigas liikuvast loomsest kõlbas millekski muuks kui selleks, et seda röökides tulistada, nii kiiresti ja täpselt kui jaksad. Lootes, et värk sureb enne sinuni jõudmist või vähemalt peab su lõugamist nii ebameeldivaks, et läheb ja otsib natuke vaiksemat saaklooma. Tähendab, nii võis ju juhtuda. Ka üks võimalus tuhandest on parem kui mitte midagi.
Aga see, mis laualt paistis, nägi välja murettekitavam kui lihtsalt väheväärtuslik rämps ja mõni ülbelt valesse kohta topitud ja oma meeste poolt üles kistud võõras piirisilt.
Laual lebas üksik kangeks külmunud king. Nurg lisas paunast ka rebenenud tihevillase varruka, mille külge oli jäänud mõnevõrra endise omaniku kätt.
Järgnes pihutäis padrunikesti, suure kaliibriga.
Veeplasku, milles kolises jää.
Ei midagi muud.
Nurg ja Tael vaatasid mõlemad Katjale otsa. Siis Phone-Xile. Too köhatas ja sõnas: „Verd oli ka.
Tundus, et oma pangetäis.“
Sõdurid vaatasid uuesti Katjat, kes oli näost natuke hallimaks tõmbunud.
„Persse,“ ohkas ta. „Tõesti, PiX?“
Suur mees köhatas uuesti. Miski kurgutõbi ilmselt. „Ma kardan, et siin ei ole palju kahtluseruumi. Jäljed viisid ühe puuni ja siis kadusid. Üsna kindlalt on meil siin metsik kuningas lahti. Ja selline, kes jahib inimest.“
Raun nühkis pihuga nina. Kõik sõdurid ja Katja seisid ümber laua ja vaikisid.
Vant, meedik, ohkas oma nurgas, aga ei tõusnud ega tulnud teiste juurde.
Võib-olla oli poiss lihtsalt häbelik: Raun ei tundnud teda veel kuigi hästi. Vant oli uus ja proovimata. Loodetavasti kiire ja täpse käega, see oli peamine. Hea oleks, kui otse tule alla ei jookseks. Arg meedik grupis oli igatahes parem kui hull, kes enda maha laseb võtta ja rühma abita jätab.
Eriti, eriti kui neil küttiva kuningaga tegemist tuleb.
„Oh, persse, pers-see! Ma lootsin, et meie patrull vähemalt sellest ikaldusest kõrvale jääb!“ sõnas Katja valuliselt. Ta võttis üksiku kinga kätte, hoidudes jäledast varrukast. „Kui kaugel?“
„Vähe,“ vastas Phone-X ja nühkis oma suurt kaamet kätt tüükalisel lõual edasi-tagasi. „Neli, võib-olla viis.“
„Ja kui värske?“
Kõik vaatasid Nuru poole, kes kehitas õlgu, sügas vuntsi ja märkis oma pealtnäha vaiksel moel:
„Külm on olnud. Sadanud ei ole. Selleks ajaks, kui me nägime... võib-olla 8 tundi. Võib-olla terve päev või isegi 36 tundi. Mitte vana, kindlasti. Mitte verivärske.“
„Kes see sell oli? Kas te mingeid eraldusmärke leidsite?“ Katja uuris uuesti varrukat. See oli hall, kaunistamata metallnööbiga ja ositi verest läbi imbunud.
„Varrukast ei saa midagi aru,“ vastas Phone-X sõbralikult. „Suvaline tükk riiet. Aga need kestad – need on korraliku riista omad. Kellelgi meist midagi sellist kaasas pole. Mingi Linna funktsionär?“
„Putsis, Linna funktsionär?! Siin?“ Nurg oleks peaaegu sülitanud, enne kui talle meenus, et on siseruumis ja boss paneb pahaks. „No misasja ta siin õiendas? Meie järgi nuhkimas käis või?“
„Kinga nägite?“ sekkus Tael, kõhn külmapunetuses nägu tõsine. „Kes sellisega metsa tuleb? Linnas võib-olla saab nii käia, aga siia tuleks niimoodi ainult lollpea.“
King oli tõepoolest veider. Raun uuris seda pikalt – meeste suurus, nahast, musta värvi. Ilma voodrita. „Ainult bandiit käiks sellisega metsas. Siuke, kes valida ei saa.“
Phone-X noogutas siledat ümarat pead. „Raunil on pointi. See on neetult loll jalanõu. Aga kui see oli bandiit, tuleb meil igatahes arvestada, et neile reodele on päris peened püssid kuskilt kätte tulnud. Selliste ette ei tahaks väga jääda. Tabamus jäsemesse teeb kah kutuks.“
Väikese arutelu järel otsustati toetada üksiku bandiidi teooriat ja Katja pöördus tagasi põhiküsimuse juurde.
„Tagasiteel te kohtasite midagi? Kedagi?“
„Ei näinud midagi, ei kuulnud midagi,“ vastas Tael bossile oma natuke haukuval toonil. „Aga kui see kuningas meid märkas, saab ta suurema vaevata jälgi pidi järele.“
Phone-X kummardus Katjale lähemale – too oli küll suurt kasvu naine, aga militaarjuht pidi ikkagi küürutama, et naisele võimalikult kõrva sisse ümiseda. „...okastraat... vall... kärujaaniga asulasse... vähemalt nädal...“ püüdis Raun tema sõnadest kinni.
Mitte et ta oleks tahtnud mingit varjatud teavet tingimata pealt kuulata. Aga Phone-X nagunii rääkis tasa rohkem juhuks, kui too kuradima kuningas on kuskil katusel ja tema teravad meeled parasjagu nende nõrku kohti avastada püüavad.
„Homme lahkume esimese valgega,“ otsustas Katja ning Phone-X noogutas rahulolevalt. Ilmselt oligi see tema ettepanek ja mitte keegi ei tahtnud vastu vaielda.
Lausumata sõnad „Kui öö üle elame,“ seisid ruumis nagu sein.
Ahjuuks kolksatas: Vant lisas puid tulle. Tael kadus nurka seljakottide juurde, kuna Katja ja Phone-X Nuruga sosinal aru pidasid. Veidi aja pärast nägi Raun Taela paberi ja pliiatsiga maha istumas. Mehe nina läikis ahjuukse vahelt paistva tule valgel oranžilt, kui ta, pikk, kalk ning blond, vahikordi kirja panema asus. Kuningaohus ei piisanud mingil juhul ühest valvurist, isegi nende väikeses grupis. Tuli valvata paaridena.
Tael vaatas kella käe peal ja tõmbas seejärel vaba käega jahmatavalt sirgeid graafikujooni. Ta ei olnud seda nägu, et kardab, kuigi muidugi oli tal kõhelus sees. Neil kõigil oli see eriline tunne kõhus ja kupli all, mis jamaga alati kaasas käib.
Sellest pidi tulema pikk, pikk öö.
Oma vahetuseni Raun magas – seda natuke õhukest, aga mõneks ajaks täiesti piisavat und, mida sa õpid magama saakides ja ekspides, kui magamisele kulutatud aeg on õigupoolest raisatud tränateenimise aeg. Kusagil aju tagaosas oli mingi osa temast valmis kolmandiku sekundiga ärkvele tõusma ja seesama osa teadis ka raudkindlalt, kus on tema automaat ja kindad.
„Raun, PiX,“ ütles Nurg uru moodi madala ja umbse magamisruumi ukselt tasa. Õrn ahjukuma teisest ruumist lasi aimata, et mehel oli relv õlal rippumas ja selle asemel, et end juba varustusest lahti koorida ja magama kukutada, pööras ta ahjutuppa tagasi. Ootama, kuni vahetus päriselt valmis on. Kui sa oled kuninga jahialadele sattunud, lööb enesealahoiuinstinkt välja isegi hulludel nagu Nurg, mõtles Raun, ja tõmbas rakmed ümber.
Nurgast läigatasid pimeduses Vandi silmavalged: „Kui palju kell on?“
„Pool kolm,“ vastas samuti varustust peale sättiv Phone-X Rauni asemel oma mõnusal moel, justnagu oleks kõik hästi, kontrolli all ja päris tore pealegi.
Võib-olla tuli see alaline mõnus mulje lihtsalt sõduripealiku ümmargusest peakujust. Mees, kelle pea on mitte lihtsalt ümmargune, vaid ka nii laelt kui lõualt ja põskedelt ühesuguse harjasega kaetud, lihtsalt ei mõju nagu kondine ja kalk Tael või leebe suujoone, musta vuntsiharjase ning täiesti hullumeelselt pöörlevate pruunide silmadega Nurg. Sa hakkad teda kartma alles siis, kui ta sulle selleks tõsiselt põhjust annab, mitte lihtsalt niisama, näkku vaadates.
„Vaata, ja siis on veel see,“ kostis teisest ruumist Nuru hääl. „Konföderaat on sõbraga tühermaa serval tee ääres, müüvad tutsioblikaid. Sõber on siuke suur ja lollakas, seisab nagu töll ning miskipärast ihualasti.“ Raun, kes oma magamiskoti kokku pakkis, ohkas endamisi, aga Tael teises ruumis ei andnud märku, et ta seda nalja varem kuulnud oleks. Nii et Nurg rääkis edasi ja tema hääl kandus läbi paokile jäetud ukse ka Rauni ja Phone-Xini: „No, ja Uniooni patrull läheb mööda.
Tutsioblikaid loomulikult ei hakka ostma, aga konspiratsiooni mõttes teevad juttu. Küsivad kella. Konföderaat toksab sõbra kõlguteid, vaatab, kuidas munad ja munn õõtsuvad ja ütleb: „Viie pärast kümme.“ Unioonlane tänab ja läheb edasi. Vaatab vaikselt kontrolli mõttes oma kella. Kuram, ongi viie pärast kümme.“
Selle aja peale oli Phone-X omadega valmis saanud, ahjuruumi astunud ja kõrgus nagu pisut vimmas mägi pimedas ukseavas, Raunile vaevu nähtav. „Ma tean seda lugu. Sa rääkisid seda siis, kui me sügisel seda ilusat kiirgusfooniga prügipõldu tühjaks tegime.“
„Mina ei tea,“ lausus Tael, kui paus pikemaks venis ja Nurg kõhkles. „Räägi lõpuni, mul tuleb parem uni, kui ei pea mõistatama, mis edasi juhtus.“
„Nojah,“ jätkas Nurg kerge irvega, kuna Raun pealiku tagant vaikselt ahjuruumi imbus, aknast välja piilus ning siis laua ligi pingile istus. „Mõni päev hiljem tuleb sama patrull jälle tagasi ja näeb: sama konföderaat koos sellesama palja sõbraga on jälle tee ääres ja müütab märgkurke. Neil on eelmise korra värk meeles, nii et küsivad jälle kella. Konföderaat tõukab jälle sõrmega sõbra mune...“
Raun haigutas ja mõtles, kui hea oleks üks tee teha. Ta oli küll kolm tundi magada saanud, aga ruum oli hämar, öisest kütmisest peaaegu soe ning pikk ühtlane ootamine ajas une peale.
Naine piilus veel korra aknast välja. Seal oli tõusnud kahanev, lopergune kuu.
Nad hoidsid sees pimedust, et välja midagigi näha oleks, ja õnneks oli aknaid ainult üks. Ikkagi tekkis sellele ligi liikudes väga ebameeldiv alastiolekutunne.
„…unioonlane ei pidanud vastu. Uudishimu tahtis ära tappa. „Kuidas sa seda teed? Kuidas sa aru saad, palju kell on? No see ei ole loogiline!“
„Eino, sõdurid, vaadake... kui ma need munad vaate eest ära nihutan, siis paistab piiripunkti kellapost täpselt kätte!““
Phone-X ühmatas valjusti naerda, kuigi teadis pointi nagunii. Tael naeratas, noogutas ja tõusis, et magamisruumi minna.
Raun kergitas samuti suunurki, moe pärast. Ta oli seda lugu nii mitu korda eri variantides kuulnud, et varsti kasvavad tal kardetavasti endal kellad kõrvust välja.
Hommikupoolne valvekord venis nagu tatt. Ärevus, mis une ajal oli poole teadvust ärkvel hoidnud, hakkas päästmatult vaibuma, aga just see oligi kõige ohtlikum.
„Sa oled kuningatega kunagi vastamisi olnud?“ küsis Raun Phone-Xilt. Suur mees kehitas oma laia kumerat turja.
„Eemalt olen näinud. See ei olnud üksik kütt, vaid selle... Jahialade piirkonna saadik. Kuradi suur oli küll, aga muidu nägi üsna inimese moodi välja ja käitus ka sinnakanti.“ Ta sügas nina ja madaldas hääle peaaegu kuuldamatuks. „Ja ma olen näinud lindi pealt, kui kuradi ruttu nad liiguvad. See ei ole normaalne. Neil on midagi viga, masinavärk sees või muud sihukest, see on kindel.“
Raun noogutas. Ta oli kuulnud seda – ja muudki.
„Ega inimene nende vastu põhimõtteliselt ei saagi. Ainult tehnikaga,“ arvas ta.
„Nad rikuvad tehnika ära, keegi ei tea, kuidas. Muidugi ei toimi see alati ja päriselt, aga kuningate vastu tõrguvad relvad üle mõistuse tihti. Masinad jäävad seisma. Häirekellad ei hakka tööle.“
Raun vaikis ja seedis kuuldud informatsiooni. Miks sellest üldse rääkida? Ta oleks end palju julgemini tundnud, kui pealik poleks relvatõrgetest hinganudki.
„Noh, aga kui küsitakse, kumb on kiirem, kas kuningas või kuul – ja mõni relv ikka lahti läheb viimaks – siis üldjuhul on kuul ikkagi kiirem,“ võttis Phone-X asja siiski julgustavalt kokku.
Jah, kui Raun oleks tema nendes sõnades veendunud olnud, oleks aeg koiduni palju muretumalt kulunud. Nüüd ta ainult noogutas vaikides.
Lobisemine ei olnud tema tugev külg.
Kell kuus hakkas väljas õhkõrnalt valgemaks minema ning Raun ja PiX polnud enam jupp aega puid tulle lisanud. Võis juba peaaegu loota, et nad on selle öö üle elanud ja pääsevad läbi lume kärujaani poole tagasi tõttama.
„Aga ma olen ikka veel näljane!“ kaebas Katja, hõõrudes katelokikaant pärast kiiret hommikueinet kolme relvastatud mehe turvamisel sisse toodud lumega.
Keegi peale tema poleks konservtoidu nappuse üle virisemisele mõelnudki. Aga bossi hala tekitas Raunis pigem turvatunnet, mitte ärritust.
Katja oli nii erikuradi tavalises tujus ja tavalisel määral vinguv, tavalisel määral kohusetruu, varusid ennastsalgava õiglusega jagav, et tekkis tunne, nagu jõuaksid nad ka tavalisel moel turvaliselt transpordibaasini välja.
Hommik oli pilvine ja suhteliselt soe, vast viis miinuskraadi. Nad läksid nii kiiresti kui andis, sumbates lumme kõige mõistlikumat teed kärujaamas ootava kärujaani suunas. Vant kandis raadiot ja kontrollis perioodiliselt kanaleid, ükskõik, kas vaenuliku või sõbraliku side märkamiseks. Katja kena blondi pea ümber oli mässitud valge koeravillane rätik ja ta nägi oma binokliga välja nagu sõjaväesaabastes ja moondepükstes muinasjutuprintsess. Raskelt koormatud printsess, siiski. Kui relvad välja arvata, kandsid kõik sõdurid kergemaid koormaid kui spetsialistid, nii et noil kahel oli turjal suurem jagu tarbeväärtust. Aga selle tegi tasa tõsiasi, et sõdurid kaitsesid neid omaenese naha hinnaga kui tarvis. Spetsialistide kaotamine tõi teistele kaasa tagajärgi. Ebameeldivaid.
Raun astus otse Nuru jälgedesse, relv rinnal, kõrvad ja silmad ümbrust valvamas. Kogu nende liikumisskeem oli Katja ja Vandi kaitsmiseks kohandatud. Spetsialist tähendas teadmisi ja teadmised lugesid.
Vastuvõtja meediku kinnastatud käes võttis tooni üles ja iugatas. Vant tõstis jubina kõrva äärde.
Tael, kes külge kattis, peatus ja kõik kuulatasid.
Segane krudin ja sahin. Eetrihäire. Ja siis: „...sajandat korda: Uniooni rühm number kaksteist piirialal, tulge kuuldele! Kuradi pask, no tulge lõpuks!“
Vant rullis nuppu. Ta vastas eriti selgelt, suud iga sõna jaoks avades: „Unioon
rühm number kaksteist kuuldel.“
„Oh, kurat, ometi! Siin kärujaani turvepealik. (Ragin) ...eeme. Oleme bandiitide valve ning tule all, (ragin) ...käru üleandmist. Paneme vastu, aga ootame kannatamatult abiväge. Palju teil moona on? Kuuldel.“
Vant heitis kiire pilgu Katja poole, silmad prilliklaaside taga küsivad. Naine võttis aega raiskamata meedikul sidejaama pihust ja tõstis selle oma näo juurde.
„Moonavarud esialgu piisavad. Milline on täpne olukord ja teie ettepanek? Kas me bandiitidest läbi murdes kärujaaniga Vesikülla tagasi pääseme? Kuuldel.“
Kuni Katja vastust kuulas, põrnitses Raun Phone-Xi poole.
„Ku-nin-gas?“ vormis ta suu abil hääletult, ning kergitas küsimusena kulme. Sõdurpealik noogutas talle ja sihtis siis, pilguga bossi silmi otsides, sõrmega saatjat. Katja noogutas vastu, lõpetas kõne ning andis karbikese sõdurile edasi.
Phone-X võttis saatja oma suurde kätte, kuhu too peaaegu ära kadus. „Uniooni rühma number kaksteist militaarjuht siin. Teatan, et meil on endal kontaktiohtlik olukord. Peatuspaigast viie miili kaugusel tuvastasime tõenäolise kuningarünnaku tundmatu sihtmärgi vastu. Aga see oli kindlasti inimene. Öösel meid ei tülitatud, aga ei saa välistada, et ta meid jälitab. Kuuldel.“
„Tulge kiiresti!“ Hääl saatjast kõlas kaunis paanilisena. „Meil on vaja neist sitasest bandiitidest lahti saada ja (ragin, ragin) ...võime kärujaaniga kõik koos kus kurat sõita. (ragin) ....teie kuninga neid laipu õgima. Kui ta neid tahtma peaks (ragin) ...uuldel?“
