Teiste seas võttis Liibanonis pantvangis olnud seitsmiku nimel Eesti Päevalehega ühendust Kalev Käosaar. Endised pantvangid on loonud oma osaühingu ja selle kaudu juba mõnda aega heategevusega tegelenud.

Pärast eduka raamatu ilmumist on seda raha kasutatudki just konkreetsete perede ja laste aitamiseks. „Hingele tegi valu just see, et see oli nende laste esivanemate talu, millest nad oleksid ilma jäänud,” sõnas Käosaar. Seitsmik annetas perele kodu tagasi ostmiseks 5000 eurot. Kuna seda tehti osaühingu kaudu, tuli riigile 1000 euro ringis makse maksta.

Pere abistamiseks loodud kontole tegi ülekande kokku 168 eraisikut, peale selle erafirmad ja Kehra EEKBKL-i kogudus. Kokku koguti 18 400 eurot. Suurpere maja oli enampakkumisel müüdud Swedbankile võla tagasi maksmiseks 18 800 euroga. „Hirmsasti liigutas see lugu, kui seda lugesin. Mõtlesin kohe, et siin peab midagi tegema,” meenutas Lagle Parek, kes annetas perele sada eurot. „Inimesed on väga palju paremad, kui me oskame arvata,” rõõmustas ka tema õnneliku lõpplahenduse üle.

Arutledes selle üle, kuidas pere olukord üldse nii traagiliseks sai kujuneda, arvas Parek, et paraku kaob pankades ja ametkondades mingil hetkel inimlikkuse mõõde. „Mind vapustas, et pank ei arvestanud seda, et seal elab kaheksa last! Üks asi on seadused, aga inimlikkus peaks olema kõrgemal kohal,” arvas Parek.

„Kodu toetuseks! Abiks ikka!” kirjutas ülekande selgituse reale viis eurot annetanud inimene. Annetajate hulgas oli näiteks üks kolme lapse ema, pensionär Tallinnast, laste õpetajad, kohalikud sotsiaaltöötajad. Mõnigi annetaja oli vene nimega ja tervitussõnadki vene keeles. „Soovin südamest edu kodu tagasi ostmiseks”, „Ei ole palju, aga äkki on abiks! Olge tugevad!”, „Loodan, et veedate jõulud oma majas oma pere keskel!”, „Ehk on natuke abiks, Eesti vajab lapsi”. Nii kõlasid heatahtlike inimeste soovid.