Indrek Toome ja Alvar Ildi ettevõtte SRV Kinnisvara AS-i tütarfirma OÜ Mark Invest ostis 2005. aastal, kinnisvarabuumi algusajal, eraisikult Pirita ürgorus kinnistu, millest suuremal osal lasuvad ranged looduskaitsepiirangud. Ajakirjanduses 2007. aastal avaldatud andmeil maksis firma 39 000-ruutmeetrise kinnistu eest 300 krooni ruutmeetrilt.

2005. aasta augustis esitas Mark Invest avalduse vahetada see maatükk mõne riigile kuuluva kinnisasja vastu. Riik oli vahetusega nõus, kuid ainult kaitsealale jääva osa ulatuses. Seda osa on 27 000 ruutmeetrit ja eelmainitud hinnaga korrutades maksis see Mark Investile 518 000 eurot. Kuid 2006. aasta sügisel puhkes maadevahetuse skandaal ja hea äri sai läbi enne, kui ettevõte maatükki vahetada jõudis.

Nüüd, seitse aastat hiljem, kui kinnisvara hinnad on buumiaja kõrgustest alla kukkunud, koitis Mark Investile võimalus kaitsepiirangutega maast ikkagi korraliku kasumiga lahti saada.

Looduskaitseseaduse 2008. aastal vastu võetud muudatus kohustab riiki omandama kogu ulatuses kaitsealal asuva kinnisasja, mille kasutamist kaitsekord oluliselt piirab. Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kirjutaski tänavu novembris alla käskkirjale, millega ostetakse nimetatud kinnistu Mark Investilt 685 000 euro eest. Arco Vara eksperdihinnanguga määratud hind on seega kolmandiku võrra kõrgem kui summa, mille ettevõte buumi hakul maa eest maksis.

Müüakse kui elamumaad

Seitse aastat tagasi sama kinnistu ostmise vastu huvi tundnud ärimees ütles anonüümsust paludes Eesti Päevalehele, et tema pakkus terve ehitusõiguseta kinnistu eest kuus miljonit krooni ehk umbes 383 000 eurot, mida pidas maksimaalseks võimalikuks hinnaks. See aga pakuti kõrgelt üle. Tema hinnangul ostetigi maa ainult ühe eesmärgiga – maadevahetuseks. „Kui Mark Invest selle krundi ostis, pidi teada olema, et sinna ehitada mingil juhul ei saa,” märkis ärimees.

Mitu kinnisvarafirmade esindajat, kellega Eesti Päevaleht selle maatüki hinnast rääkis, rõhutasid sellise vara adekvaatse hindamise keerukust: neid on vähe, seega turg puudub ja turuhinda, millega võrrelda, ei ole. Üks hindaja tõi näiteks aasta alguses Eesti Ekspressis ilmunud loo, kus ühe Tallinna-lähedase looduskaitselise maa riigile võõrandamise puhul erinesid riigi ja omaniku tellitud eksperdihinnang maa väärtuse kohta üle kahe korra.

Riigi omandatavat maad hinnates ei võeta arvesse selle kaitsekorda ja maad hinnatakse nii, nagu looduskaitsepiirangud puuduksid. Seega on üks võimalus võrrelda hinda sama piirkonna elamumaa hindadega. Selles kontekstis pidasid hindajad Mark Investile pakutavat 25 eurot ruutmeetrist isegi odavamaks kui sealtkandi elamumaade puhul praegu tavaks, aga kui võtta arvesse ka hinnavahe 2005. aastaga, siis pole ümbruskonna hinnad kindlasti nii palju tõusnud.

Kokku oli riigieelarves tänavu loodusväärtuslike maade ostmiseks 3,2 miljonit eurot, algaval aastal kavatseb riik samal otstarbel kulutada 1,5 miljonit eurot.



Kommentaar

Pavel Ivanov

keskkonnaministeeriumi avalike suhete juhataja kohusetäitja

Seaduse kohaselt ei omanda riik selliseid kinnistuid, mis on omandatud pärast 2007. aasta 1. aprilli. Vabaõhukooli tee 110 kinnistu oli omandatud varem. Kehtiva seaduse järgi peab riik jätkama kõiki menetlusi, mis on algatatud varem kehtinud õigusnormide kohaselt.

Keskkonnaminister otsustab kinnistute omandamise vastavalt avalduste laekumise järjekorrale. Väljaostmise järjekord lihtsalt jõudis Vabaõhukooli tee 110 avalduseni.

Kaitsealal asuva kinnistu omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Väärtus määratakse tehinguid võrreldes ning selleks tellib riigi esindaja erakorralise hindamise. Tehinguhindadena arvestatakse ainult neid müügitehingute hindu, mis kajastavad hindamise hetkele vastavat turuolukorda.

Vabaõhukooli tee 110 kinnistu omandamise leping sõlmiti 17. detsembril 2012. Riigi omandiõigus jõustub kinnistusraamatu kande tegemisest.