Asi on nimelt selles, et kui inimesed ise selgelt oma arvamust ei väljenda, siis tegelikult otsustavad meie kehalise terviklikkuse üle pärast surma teised inimesed. Tõsi küll, need on meie lähedased, kellel aga siiski võivad olla teistsugused arusaamad kui meil endil. Doonorikaarti kannavad väga vähesed, seega lähtutakse enamikul juhtudel lähedaste intuitsioonist ja arvamustest.

Ühtlasi tasub see jutuajamine ette võtta sellepärast, et säästa oma lähedasi potentsiaalselt väga keerukast dilemmast. Mõelgem korraks sellele, kui meie õlul oleks kohustus langetada selline otsus oma lähedase inimese kohta: kas lubada näiteks tema neeru siirata või mitte? Kui me tema isiklikku seisukohta ei tea, siis muudab see niigi stressirohke olukorra veelgi hullemaks.

Surnut peetakse pühaks

Organidoonorlusega seotud eetilised aspektid saab laias laastus jaotada kaheks. Esiteks surnud doonorite organidoonorlus ja teiseks elusdoonorid.

Esimesel juhul on selge, et surnukeha ei saa pärast doonori surma käsitada pelga organikogumina, kuigi pragmaatiliselt lähenedes tal neid organeid justkui enam vaja ei lähe. Kõik kultuurid on pidanud surnukeha siiski teataval määral pühaks või väärikust omavaks, mis seab piirangud ka selle n-ö käitlemisele muul moel, kui traditsioonid ette näevad.

Organidoonorluse kõige olulisem eetiline kriteerium (nii elus kui ka surnud doonorite puhul) on doonorite vaba tahte austamine. Surnud doonorite puhul on enamasti peetud piisavaks oma lähedaste teavitamist sellest, et ollakse nõus organeid loovutama. On riike, kus vaikimisi eeldatakse, et inimene on nõus olema pärast surma organidoonor – näiteks Hispaania ja Horvaatia. Just need on riigid, kus on tõepoolest kõige rohkem doonororganeid.

Transplantatsiooni protsess – alates doonori leidmisest kuni organivajaja opereerimiseni – on logistiliselt, meditsiiniliselt ja eetiliselt äärmiselt keerukas. Et kogu protsess oleks edukas, on olulised kõik komponendid. Sellele viitab kasvõi Hispaania ja Kreeka võrdlus, kus mõlemas kehtib vaikimisi eeldus, et kõik surnud on potentsiaalsed doonorid, aga kuna Kreekas puudub ülejäänud protsessi toetav efektiivne korraldus, siis on seal edukaid siirdamisi mitu korda vähem.

Surnute doonoriks olemisega seotud oluline bioeetika küsimus on ka surma definitsioon: millal on inimene surnud? Jättes kõrvale filosoofilised arutelud, on ka biomeditsiiniline arusaam sellest küsimusest ajaloo jooksul muutunud ja ilmselt on üsna tõenäoline, et muutub ka tulevikus. Sada aastat tagasi ei olnud veel moodsat meditsiini, mis on võimeline aparaatide külge ühendatud patsienti justkui elus hoidma.

Keha kui kaup

Elusdoonoriks võib saada mitmeti. Esiteks saab organeid (enamasti neeru) loovutada oma lähedastele. Aga sageli ei sobi lähedase inimese neer organivajajale puht meditsiinilistel põhjustel. Teine võimalus on mõnel pool maailmas toimiv organiloovutamise süsteem, kus sobitatakse omavahel kokku kaks paari (kummaski üks doonor ja üks haige), kes vahetavad omavahel organeid, mis on mõlemale meditsiiniliselt sobivad (nn doominosiirdamine).

Kolmas võimalus on organite ost-müük. Maailmas praktiseeritakse sedagi, kuigi enamasti illegaalselt. Loomulikult leidub ka seisukohti, mis kutsuvad üles organite turul vabaturumajandust kehtestama. Miks oleks see problemaatiline?

Elusdoonoriks olemisega kaasnevad suured riskid, altruismist lähtudes on nende riskide võtmist traditsiooniliselt lubatud. Ent kas oleks õiglane lubada inimestel võtta selliseid riske raha eest? Põhimõtteliselt võtavad inimesed ju elus igasuguseid riske. Kas elusdoonoriks olemine on midagi põhimõtteliselt teistsugust? Kui eespool kirjutasin, et kõige olulisem on doonori vabatahtliku otsuse austamine, siis kas pole meil siin mõnikord tegemist justkui paradoksiga? Ehk tahab töötu seitsme lapse isa tõesti vabatahtlikult oma neerust vabaneda ja miks peaksime siis paternalistlikult talle seda keelama, kui saadav raha kataks pere olulised vajadused?

Siin jõuame küsimuseni: kas ja mis mõttes saab inimese keha käsitada omandina? Loomulikult on meie keha meie oma, aga sellest ei järeldu veel, et me võime seda omandit ka osta ja müüa. Meie keha oleme meie ise, me saame olemas olla ainult oma keha kaudu, seega tähendab oma keha müümine ka iseenda müümist, mitte pelgalt mulle kuuluva „asja” müümist.

Maailm on karm, täis vaesust ja ülekohut. Altruismist lähtuv doonorlus püüab tagada, et see tegu – iseendast tükikese loovutamine – lähtuks ainult armastusest, sõprusest, hoolivusest. Et sellist otsust ei motiveeriks kunagi ebavõrdsus ja ebaõiglus.

Eestis arutatakse võimalust laiendada elusdoonorite ringi lähisugulastest kaugemale, et võimaldada näiteks organite loovutamist ka sõprade vahel. Kuidagimoodi tuleb ametnikel kindlaks teha, et kahe inimese vahel on tõepoolest piisava tugevusega emotsionaalne side. Kahtlemata on algatus kantud soovist anda rohkematele inimestele võimalus oma organeid lähedaste inimeste heaks annetada, aga selge on see, et võivad tekkida ka võimalused seda kuritarvitada.Organidoonorluses on euroopas kaks täiesti erinevat süsteemiEesti: liiga vähe elundidoonoreid

••Eestis ootab ainuüksi uut neeru üle poolesaja inimese. Eestis eemaldatakse elundeid aastas keskmiselt 25 surnud doonorilt ja kolmelt-neljalt elus doonorilt.

••Praegu kehtivate seaduste järgi tohib Eestis olla elusdoonor – näiteks annetada oma neer – üksnes lähisugulastele (laps, abikaasa või vabaabielukaasa, ema või isa, vanaema või vanaisa, onu või tädi, onu- või tädilaps). Tulevikus plaanib riik lubada olla elundidoonoriks ka lähedasele sõbrale – seda lubatakse näiteks Saksamaal ja USAs.

••Ajusurmas inimene saab olla paljude organite doonoriks – neerud, maks, süda, kopsud. Igal aastal sureb Euroopas tuhandeid inimesi, kes vajaksid doonorielundit, kuid ei suuda oma järjekorda ära oodata.

••Eestis tohib surnud doonori elundeid ja kudesid siirdamiseks eemaldada vaid juhul, kui inimene on eluajal avaldanud tahet neid loovutada. Paljudes Euroopa riikides kehtib aga vastupidine süsteem: Hispaanias, Austrias, Belgias ja Horvaatias eeldatakse, et iga inimene on ajusurma sattudes potentsiaalne elundidoonor, kui ta pole elu jooksul väljendanud soovimatust surres organeid annetada. Seetõttu on neis riikides doonorelundid kaks korda kättesaadavamad kui näiteks Saksamaal, kus on seni kehtinud Eestiga sarnane süsteem – vaikimisi eeldatakse, et keegi ei taha surres olla potentsiaalne elundidoonor. Kuid Saksamaa läks mullu üle uuele reeglistikule: igalt haigekassas kindlustatult küsitakse, kas ta oleks nõus surres olema organidoonor. See välistab olukorra, kus inimeselt ei saa organeid eemaldada, kuna ta lihtsalt pole eluajal kunagi doonorlusele mõelnud ega seega avaldanud soovi või soovimatust organeid annetada.

••Viimase Nobeli majanduspreemia sai teadlane, kes oli uurinud elundidoonorlust. Ameeriklane Alvin Roth arendas arvutisüsteemi, mis lubab USA kliinikutel vahetada infot neerude kohta. Kui elusdoonor soovib annetada neeru oma sugulasele või sõbrale, kuid tema neer ei sobi (näiteks veregrupi tõttu), siis võimaldab süsteem leida mõne teise ameeriklase, kes on samuti nõus sugulasele või lähisugulasele annetama, kuid kelle neer on samuti sobimatu. Süsteem viib mõlemad annetajad ja patsiendid kokku, nii et abivajajad saavad uue neeru, ehkki nende enda sõbra või sugulase neer neile bioloogiliselt kõlbulik polnud.

EPL