Koer on koduhunt
Eri looduskaitseorganisatsioonid valisid selle aasta loomaks hundi. Seda tehti Eestis esimest korda ja hundi valimist põhjendati tema olulise kohaga looduses – ta on väga hea indikaator. Eks peegeldab suhtumine hunti meie suhtumist kogu loodusesse.
Miks räägime hundist meie lemmikloomarubriigis? Eks ikka sellepärast, et ilma hundita pole põhjust rääkida koerast. Koera põlvnemise kohta on hulk vastuolulisi teooriaid ja pidevalt tehakse uusi avastusi, mis neid kinnitavad või ümber lükkavad.
Jaapanlaste tehtud DNA-uuringud näitavad, et koerad võisid lahkneda hundist juba 76 000–121 000 aastat tagasi. Kuid koera varast ajalugu tuntakse väga halvasti. Koera arengus on etappe, mis ei ole inimesega seotud, ja need perioodid on täiesti läbi uurimata. Peamiselt on koera jälgi leitud
12 000 aasta vanustest arheoloogilistest leiukohtadest, aga hiljutised leiud Belgias ja Prantsusmaal viitavad juba üle 30 000-aastasele kooselule.
On selge, et kodustamine oli pikk protsess, mis algas palju varem, kui me praegu arvame, ja see on toimunud maakera eri piirkondades omaette ja sõltumatult. Mida tegid esimesed koerad ja kuidas nad sündisid? Kuidas algne koer erines oma käitumiselt hundist ja mis asjaolud juhtisid arengut?
Vaid sentimentaalne lugu
Keegi ei tea täpselt, aga ilmselt pole kodustamisel mingit pistmist sentimentaalse looga ürginimese koopasse toodud hundipoja üleskasvatamisest.
Ühe teooria järgi arvatakse, et inimene ja hunt puutusid igapäevaelus kokku ja õppisid teineteisega arvestama. Peamiselt muidugi hunt, keda huvitasid inimesest maha jäänud raiped. Julgemad isendid said rutem ja paremini jaole ja nii arvataksegi, et mingil hetkel saatis inimrühma julgete huntide kari, kes püsiski inimese lähedal. Samal ajal sai inimene õppida hundilt jahitehnikaid.
Koer on hundist eraldudes muutunud karnivoorist omnivooriks. Küllap oli ta inimesele kasulik ka seetõttu, et sõi jäätmeid ja takistas sedamoodi taudide levikut. Et jäätmed ahvatlesid ligi teisigi, mitte nii toredaid külalisi, siis võis hunt, kellest oli saamas koer, neid eemale peletades taas inimeselt lisapunkte teenida. Koer oli hoiataja, kui ligines tõeline oht. Arvatakse, et just siis muutus koer hundist väiksemaks ja tarbis seega vähem energiat.
Koera minevikku ei saa mõista, tundmata inimese minevikku. Inimese algkodu on Aafrikas. Aafrika võiks olla ka koerte algne kodu, aga seal polevat kunagi levinud hallhunt. Lähis-Ida või Kaukasuse mäestik on koera puhul tõenäolisem. Ka arheoloogiliste leidude põhjal tundub, et koera algne kodu on Lähis-Idas. Kohast, kus on alguse saanud põlluharimine, pärinevad ka muud koduloomad (lammas, lehm) ja on leitud palju 12 000 aastat vanu koerte säilmeid.
Pikka aega oli maailma vanim koeraleid praeguse Põhja-Iisraeli piirkonnast leitud kutsikas, kes on maetud koos vana naisega 12 000 aastat tagasi.
Koer kunstis
Maaharimine hakkas levima u 10 000 aastat tagasi Levandi piirkonnast või Mesopotaamiast Eufrati äärest. Sealt on leitud 8000–10 000 aastat vanu koeraluid ja väikesi kujukesi, Türgist aga koopa seinale maalitud koer. Koera hakati kujutama kunstis.
Maaharimisega koos algas karjapidamine – kodustati lammas, kits, lehm, siga jne. Siit algab vististi ka kodukassi ajalugu. Inimese elustiili muutus mõjutas ka koera. Koera tööülesanded muutusid ja neid tekkis juurde. Endisest abimehest jahil, veoloomast ja laibasööjast sai hoonete ja karja valvur, karjus ja vahel viga saanud lammaste otsija.
Euroopast on leitud palju 8500–9500 aastat vanu koerte jäänuseid – Saksa, Taani, Inglismaa, Eesti, Rootsi territooriumilt.
Eestist leitud vanimad koeraluud pärinevad teadaolevalt siinsest vanimast, Pulli asulast Pärnu jõe äärest, mille leiud on dateeritud umbes 10 000 aasta tagusesse aega. Sealsed koerad olid turjakõrgusega 55–65 cm ja kehaehituselt tänapäeva laikade moodi. Neid kasutati jahikoertena, kuid nälja korral ilmselt ka söödi.
Nüüdseks on paljud tõud kaotanud sarnasuse oma iidse esivanemaga. Koeratõuge on rohkem kui 400 ja variatsioone on seinast seina.KommentaarHundi võis kodustada juba nomaad
Mati Kaal
Tallinna loomaaia direktor
Tõenäoliselt pole koera kodustamine olnud ühekordne kindlal ajal toimunud protsess, vaid leidnud aset mitmeis paigus ja eri ajal, ent põhiliseks lähtevormiks on ilmselt ikkagi olnud hallhunt ehk susi (Canis lupus), kelle algne levila on kunagi ulatunud Põhja-Aafrikasse (Canis lupus lupaster). Lõplikult pole välistatud mõne teise koerte perekonda (Canis) kuuluva liigi osalus aretuse käigus. Võttes arvesse, et vanemate kirjalike allikate kohaselt oli Läänemere kubermangudes veel 18. sajandil hundiliha söögiks tarvitamine talurahva seas üsna tavaline, siis ei välistaks ma hundi kodustamise võimalust veel enne paikset maaviljelust ja loomakasvatuse algust. Seega on meil koera puhul tegu ikka eelkõige koduhundiga, nähku nende tõud siis välja ükstakõik kui kummalised.
