Tabel on pikk ja keeruline ning kõiki nüansse on sealt raske leida. Küll näitab tabel Viljandile tohutut vähenemist, kuid seda seletab riigigümnaasiumi tegevuse algus; küll on sarnase õpilaste arvuga omavalitsustel erinevad tööjõukulude kasvuprotsendid, aga ühes on rohkem erivajadustega õpilasi ja teises pole näiteks gümnaasiumiosa, kolmandas on tehtud liitklasse, neljandas jälle neid lahutatud.

Kuna arvesse tuleb võtta ka õpilaste arvu vähenemist, siis on kõike seda keeruline jälgida. Sellepärast lihtsustasime neid arve nii, et saaks lugejatele omavalitsuste kaupa näidata, kui palju maksab riik igale omavalitsusele ühe õpilase kohta õpetajate-õppealajuhatajate-direktorite palgaraha.

See robustne arvutuskäik näitab üpris eeldatavaid seoseid: mida väiksem on õpilaste arv, seda suurem on tööjõukulu ühe õpilase kohta. Ometi pole see seos absoluutne, sest kõige väiksema palgarahaga õpilase kohta peab hakkama saama Tallinna külje all asuv Kiili vald, mille õpilaste arv on 10% suurenenud. Pealinn ise pole esikümneski. Eeldatult on kuue õpilasega Ruhnu tööjõukulutused kõige suuremad.

Teine eeldatav trend on see, et mida väiksem on õpilaste arv, seda suuremat rolli hakkavad ülalnimetatud nüansid (erivajadused, klasside suurus jne) rahajagamise ja kasvuprotsentide puhul mängima.

Rahandusministeeriumi summad on ikkagi ilmselgelt suurenenud. Illustreerimaks seda, arvutasime välja ka eelmise viie aasta keskmise tööjõukulutuste summa õpilase kohta. Kuigi igal nimetatud aastal on õpilaste arv vähenenud (kui 2008. aastal oli õpilasi veel 158 386, siis 2013. aastal 132 941), on suhtarv jäänud üldjoontes samaks, kõikudes 1160 ja 1195 euro vahel. Seevastu järgmise aasta tööjõukulutusteks on ette nähtud 1296 eurot õpilase kohta.

Summad on pärit rahandusministeeriumi kodulehel avaldatud tabelist, õpilaste arvu on koolid ise 1. novembri seisuga Eesti haridusinfosüsteemi kandnud.