Inimesed, kes Eesti Päevalehe artiklitele reageerisid ja perele appi tulid, ütlesid oma tegevusega: me ei pea selle kodu müüki sellistel tingimustel õigeks. Kusjuures algatus tuli tavainimestelt, enamasti samuti lastega peredelt. Nad teavad, kui raske on praegustes majandustingimustes hakkama saada ja peret üleval pidada. Nad teavad, et kodu kaotusest algab allakäiguring, kust tagasiteed enam ei ole. Neilt said innustust omakorda ettevõtted ja kohalik omavalitsus. Selline peakski süsteem ideaalis olema: kõik annavad oma panuse.

Pankade esindajad on esitanud aeg-ajalt mõtteid selle kohta, mida tähendab vastutustundlik ettevõtlus. Nende retoorika on aga suhteliselt hägus: milles see vastutuse kandmine siis õigupoolest seisneb? Mingil hetkel keerab jutt ikka sinna, et ei saa ega tohigi nõuda neilt seda vastutust. „Me ei ole sotsiaalhoolekandeasutus!” kostab lõpuks juba päris resoluutselt.

Mis on hoolekandeasutus?

Mis imeasi see sotsiaalhoolekandeasutus siis on? Kes seda üleval peavad ja kes seal tegutsevad? Need ei ole tulnukad. Need oleme meie, Eesti inimesed, kes me mõtlesime organiseerida oma ühise rahaga abistamise keskused neile, kes on sattunud raskustesse. See on õige inimlikult, aga ka majanduslikult: on mõttekam inimene otsa peale aidata kui ta kaotada. Kui soovite veel praktilisemat sõnastust, siis tekib juurde uusi tarbijaid, ka pangateenuste tarbijaid.

Kui ettevõte töötab oma tegevusega kapitaalselt vastu sotsiaalhoolekandele ja tekitab abivajajaid juurde, siis ta röövib raha meie kõigi taskust. Miks kõik ülejäänud siis peavad lappima neid arutust tegevusest tekkinud auke, kui sellest õnnetusest hoopis keegi tulu koorib?

Kui inimesel ei ole kodu, satub ohtu tema töölkäimine või töö leidmine. Kui peres on lapsed, saab kannatada nende täisväärtuslik areng.

Võtke õppust sellest Anija pere päästmise näitest, pankade strateegid! Ja ka riigivalitsejad, kes te seni olete lasknud kujuneda neil olukordadel, pankade tegevusel silma peal hoidmata. Või veel hullem – nähes, aga mitte midagi tehes. See, mida aktiivsed kodanikud teile demonstreerisid, oligi õppetund vastutusest.

Praegune laenuandmise süsteem pigem soosib inimeste ärakasutamist. Ärakasutamine, mis toob hiljem ühiskonnale suured kulutused, ei ole üheselt taunitud. Pangatöötajad saavad lepingute sõlmimiselt boonuseid, notarid samuti. See võib osutuda tähtsamaks kui võimalike riskide kaalumine. Kui näiteks ühishüpoteegi seadmise lepingutesse saab vabalt sisse kirjutada klausli, et oma kodu lisatagatiseks andja tagab sellega ka laenuvõtja tulevikus võetavaid lisalaene, pantijat sellest teavitamata, siis on tegemist eksitamisega. Inimene pannakse teadlikult olukorda, mis ei saa mitte kuidagi olla tema huvides. Nagu Eesti Päevalehes näiteks tõime, kaotas niimoodi oma kodu 70-ndates vanaproua. Ta tegi terve oma elu rasket tööd, et see kodu endale soetada. Nüüd, vanuigi, on ta sellest ilma ja otsib sotsiaalhoolekande kaudu endale kohta. (Kusjuures seal teda ka jutule ei võetud.) Talle tehti julm kambakas. Ja otsustajad, kes peaksid olema vastutajad, ei näe siiani sekkumist vajavat probleemi selles, et heauskseid inimesi, kes eeldavad, et pangad mõtlevad samuti üldisele hüvangule, ja usaldavad pankadele oma raha, kasutavad needsamad pangad hoopis ära.

Meie riigivalitsejad reguleerivad paljusid tegevusi, et tulemus oleks ühiskonnale tervikuna võimalikult tõhus. Millegipärast aga mitte eriti intensiivselt meie pankade tegevust.

Kuna pankade tegevusel on väga suur mõju tervele ühiskonnale, siis peavad pangad vähemalt astuma avalikku arutellu selle üle, kuidas neid suuri kulusid kanda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid