Olukorda kohapeal uurides selgus, et Tõnisele oli õnneks Järvamaalt appi tulnud õde, samuti pensionär, kes nüüd järelevalvet vajavat venda hooldab. Majas ei olnud pesumasinat ja telefon oli vahepeal välja lülitatud. Ühtlasi selgus, et Tõnisel pole Tallinna sissekirjutust, mis tähendab, et temaga ei tegele seetõttu ka ükski sotsiaalosakond. Tõnisele ei ole määratud puuet ja ta ei mäletagi, millal viimati arsti juures käis.

Võtsin ühendust Haabersti sotsiaalhoolekande osakonnaga, kust mind tänati abivajajast teatamise eest. Nende andmeil ei olnud sellel aadressil elanud vanaproua laste seas ühtegi Tõnise-nimelist poega. Teda justkui ei olnudki olemas!

Sotsiaaltöötajad käisid Tõnist kodus vaatamas. Saadi teada, et Tõnisel on päris palju lähisugulasi, kes ei ela Tallinnas. Ametnikud tõdesid, et sealsed kaks eakat inimest ei olnud kursis ametliku asjaajamisega ega tundnud pealegi Tallinna linna. Tõnis aga tuleb Tallinna sisse kirjutada, siis saab vormistada puude ja ta ka perearsti juurde registreerida.

Mitu korda haiglas

Siit tekibki küsimus: kuidas on võimalik, et inimene kaob sotsiaalametnike radaripildilt või üldse ei satugi sinna? Insuldi üle elanud Tõnis on paar korda käinud haiglas, nii Paides kui ka Tallinnas. Haiglast saadeti ta pärast aktiivravi lõppu ära, kindlaks tegemata, kas tema abistamisega keegi tegeleb.

Samuti selgus Tõnise loost, et kui inimene kolib ühest Eestimaa otsast teise, siis kohalikud omavalitsused üksteisega abivajaja kohta infot ei vaheta. Samamoodi puudub omavalitsustes abivajajate aktiivne seire.

Mõnikord teatavad abivajajast naabrid või tuttavad. Kuid kui selliseid hoolivaid ümberkaudseid ei ole?

Riik omalt poolt viib teadagi jutu kiiresti sellele, et perekonnaseaduse järgi on omaste hooldus omaste vastutada. Ent nagu elu näitab, alati see nii kenasti ei kujune ja omaste võimalustel on ka piirid.

Üks õppetund on igal juhul see, et sotsiaalabi vajav inimene ise enamasti sotsiaalosakonna poole ei pöördu. Tal ei ole piisavalt sotsiaalseid oskusi, et nõuda oma õigusi või teada, kus ja kuidas seda teha.

Niisiis tuleb abistajatel endil abivajajad üles otsida. Üks võimalus avanebki siis, kui nad satuvad asutuste orbiidile – näiteks haiglasse. See tuleb ära kasutada, et abivajaja ametnike radaripildile tagasi tõmmata. Paljudes haiglates ongi selleks eraldi sotsiaaltöötajad, kuid neid pole piisavalt ja nende ametikohtade juurde tekkimist ei soosi asjaolu, et haigekassa haiglate sotsiaaltöötajate töö eest ei tasu. Nii võibki juhtuda, et abi vajav inimene jõuab operatsioonilaualt koju, kus keegi tema eest ei hoolitse.

Natuke kurvalt paradoksaalne näib see, et samal ajal kui meil arendatakse jõudsalt kõikvõimalikke e-süsteeme ja liigutatakse infot kiiremini kui kunagi varem, ei liigu info selle kohta, kui abi vajav vanur on kuhugi üksi jäänud.